LOOMING. KOGUMIKUD.

VÕÕRSILT TULLES KAEVULE, MIS TÜHI

 

Kord kui soovid väsinuna naasta
koju, olles käinud võõraid maid -
teades, keegi ootas kõik need aastad,
lähkripõhjas kandes pisaraid...

põlletasku peitmas loetud kirju
rida-realt mis kulunud on pähe...
iga laps ju kandes lemmemarju
ürgsel sunnil kodulävelt läheb...



viimaks jõudes kaevule, mis tühi
mõlkis ämber roostetanud mutta...
ema silmi varrukaisse pühib
sest ühtäkki väga

tahaks nutta

*

 

LAHKUJALE

  

juuksed õlgadel
kui mandli valged õied

veekalkvel silmad,
pilk kui kooruv kuu...

loor kaetab pilku
igatsevad õued

su kuju vaikivat -
jäi väratile luud...

Üks süda

lamab allikatesüles

kui tukseist nõrguv,
pragunenud kruus -

ka lagunenud kaevuratas vaikib.

Sa tasa nutad -
sealpool kõik on uus.

Tuul mängib nukralt
laokil pesukojas

kus luitununa hingab
pleekiv põll...

vaim nagu kondor
remmelgate kohal

veel kannab musta märki
silmadel...

 26.10.2008

  

EMAD VAID MÕISTAKSID
.


Mööduvast talvest veel südamel sulanud lumi,
hajunud soojuseriismeist järel vaid raas...
mägede pihku suigatas päike -
ka suvi...

möödus -
taas jäälillepintsli all kahvatub klaas.

Noppida ihkaks sulava sülemi ... Vaata!
Lävel Sul vastu tõttaks - embuseks käed
ulataks. Usun, et talved võiks suvelgi saata
jahedas tuules,
mis uinakuks rüppe end säeb.

Armastan lihtsust - lähedus peseb mind puhtaks,
kümbleks kui lumel hääle hällitav viis
sõnad veel kõrvus - Ema, kui unes Sind kohtaks
puudutus pelgaltki mõjuks
soov täita et
siis...

tükikest habrast ilu tiaarana kanda
võiksin et laubal, mis lumekristallidest teht...
emad vaid mõistaks väiksele haldjale anda
talvest üht kildu, mis püsiks
ka suveni eht.

 14.03.2009

 

LAS UINUN KUI LAPS
.


Su tuulisest põuest ehk ammutan tulleski rahu,
sest võtad mu pisarad pilvena lähkrisse kanda
ja enesest sajad kui sinusse enam ei mahu
mu nuttude villane vihm, mis mõistsin vaid anda.

Seal triiki said sajuks, meid neelas öö nõretav maaling,
näe, lehena nahale kleepun - kui hillitsev vaim -
käib teadvuste taha ja kehasse tagasi traaling,
ei kõverdu sisimas piinaks meist kõneldav laim.

Ei teagi, miks päriseks jääda ei ole mul sooviks
vist endiselt köidab too nukrus, neis "hüvasti"-hetkis -
taastulekuõhin - mu hingele avatud hooviks
jää palun - las uinun kui laps hõlmal hällivas kätkis.

 23.02.2009

 

EMALE

 

Üks kiir jäi kinni minu põselohku
ning silmaserva taha loojus lääs,
sain pehmeist sõnust paitatuna lohtu
ja tõusin - hoidnuks justkui Lampi käes.

Kõik näis nii nähtav, läbi paistis õhtu,
kui õhku lõikus meelespeade hõng,
ma sulasin – vööl kandes Sinu lõhnu,
Su hinge külge keerdudes kui lõng.

Veel ootan - hommikuis su hapraid sõrmi,
mis sassis hingeriismeid harutaks.
Vaid Sina teadsid üksindus ei vermi
üht savi iial – iial elavaks.

Su soojust tundsin suletuna ümber.
Jäid - ligi ihu haprat olemust ...
tean, viimaks kord ka Sinu aeg saab ümber,
kuid puudutanud olin armastust.

  25.10.2008

LAPS TERVITAB ILMA

Ta läks - ja ühes lehvis ta tolmunud hing...
tuul jälgedes tallas, vihm kustutas asemelt leegid...
Miks iga me käänak on otsekui piirdetu sild
mil kõnnime...? Kripeldav küsimus hõlmale kleebit´...


Ei leidnudki vastust - nii närbusid hallad ja ajad.
Linn muutus, ka tänavad. Isegi polnud sa sama.
Tühjuse serval ööd triigivad kortsunud kajad -
endiseks jääb ainult mälestus - ometi vana.

***

Ta läks. Ja ühes lehvis ta tolmunud hing...
kiht-kihina killustas südameid pragunev rüsi -
liiv hajutas jäljed, mis tallanud pitsitav king...

Laps tervitab ilma. Su Igatsust keegi ei küsi.