SLOVEENIA 3 okt - 9 okt

3 oktoober

...Hommikulauas saime kokku Belgia perekonnaga ning kahe tutarlapsega Portorozi lahistelt Koperist. Onu oli kull pisut unise naoga, ent ei oelnud eilse kohta s6nagi! Raakisime Barbarale ka, et sai vist pisut liiga kaua Kihnu Virvet fannatud (oi, kui Virve teaks, ta oleks ilmselt natuke uhke!). Barbara arvas, et pole hullu. Tema ei kuulnud midagi ehkki oli Julja t6ttu peaaegu oo labi magamata. Kullap oligi see uks rahutu oo.

Tana oli oodata 50 inimest. Asusime v6ileibu valmistama ning seejarel klaase poleerima. Ka n6usid tuli jarjest ja jarjest, kuna toiduvalmistamisanumad said koormast vabanemise tagajarjel tuhjaks ning varsti olid ka kulalised kohal ning algas jallegi uleuldine teenendamine ning laudadekoristus selle jarel. Siin armastatakse pikalt istuda ja nautida. Nii ka seekord puhati jalga veel tunde parast seda veinipokaali taga, kui toit juba ammu laualt koristatud. Siinne aura lihtsalt on vaga hea! Kaks pisikest poissi putkasid mitmeid kordi koogi toimetusi vaatama. Julja oli nende jaoks vaga kutkestav!

Midagi uut tana ei 6ppinud - k6ik moodus nagu ikka kulpide ja praealuste seltsis ning l6unat saime nautida umbes kella 15.00-ajal. Siin laheb aeg kiiresti. Keegi nagu hammustaks tuki paevast valja. Viimaks oli kell 20.00 kui l6petasime p6randate pesu. Tukkusin natuke parast seda ja tulin siis arvutisse paevade kulgu ules tahendama. Homme ootab meid matkarada Maribori lahistel!

 

4 oktoober

 

Kuna ilm oli tana vaga sombune, siis matkamine ei 6nnestunud kuidagi. Kuna homme lahme Maribori kooli eestiparast suppi keetma, siis ulehomme tuleb uuesti hoolimata ilmast matkarada labida. Siis on Sloveenia turismiga seonduv 6ppematerjal labi tootatud ja v6ib hakata vaikselt aras6idule m6tlema  - ehkki ei tahaks. 

S6itsime tana Barbiga Danilo 6ele kulla. Danilo 6e perel on suur farm Planica lahistel. Kasvatatakse lehmi ning sigu. Paevas tuleb piima umbkaudu 500 liitrit. Seda muuakse. Samuti liha. Perekond elab ara vaid farmis tegutsedes. Tool nad ei kai. Selleks poleks mahtigi. Ruumid olid avarad ja igal pereliikmel on oma tuba. Maja on kahekordne ja suures koogis v6tsime meiegi hetkeks istet ning nautisime kohvi ning šnapsi.

Danilo 6el on kolm last - k6ige vanem l6petab sel kevadel uheksandat klassi ja hetkel on ta Inglismaal ekskurseerimas. Farmis tootab koos kolm p6lvkonda. Nii on see ka mujal, k6ikjal neis farmides, kus kainud oleme. Ka Danilo 6e ema oli kodus ning einestas koos meiega.

Edasi laksime tutvuma uhe suusakeskusega, kus talviti kaib meeletult rahvast. Seal asub hotell, palju kulalistemaju ning kirik. K6ik on vaga kallis. Laheduses on aga gondlitee, mida kaudu saab s6ita Maribori aarelinna. Selle teekonna v6tsime ka meie ette.

Lahke onu naitas meile vanu gondleid ja raakis, et vanasti olevat olnud seal, kus neid vanu s6idukeid hoiti, diskoteek. Ta tutvustas ka natuke suusakuurorti ja kui olime hotellis joonud tassi kohvi (2 Euri ja 66 senti!) ning teed (1 Eur ja 60 senti) ning jooksujalu kuurortile ringi peale teinud, istusime gonlisse. Piletiraha (9 euri) v6isime endale jatta. Mjahh - siin ikka leidub haid inimesi.

 

Gondel laks 66tsudes teele. Kahju, et nii udune oli, ei nainud vaga kaugele, samas Mariboris paistis juba paike ja puhus soe tuul. Kaks noort inimest olid istunud meie gondlisse ning naersid vaikselt, kui me kiljatasime iga p6rina peale, mis aeg-ajal masinamootorist kostis.

K6rval lookles slaalomirada ning sellised pingid, millega sai samuti s6ita, kui oli ilusam ilm. Latiski v6ib naha samasuguseid s6iduvahendeid. Seega - polnud uus kogemus ent vaated erinesid totaalselt Lati Vabariigis nahtust.

Kui Maribori eeslinnas maha astusime, jalutasime natuke hotellide vahel ja nagime imelist linnapanoraami. Udu kull veidi segas, aga ilus oli ikkagi! Edasi liikusime kauplusesildi suunas, et naha, mida siinmail siis kah pakutakse. Teeaari palistasid imeliste aedadega majad. Samuti enamik erksavarvilise krohvi all ja r6dulillekastidega, nagu mujalpool Sloveenias. Tegime palju kaadreid nii filmilindile, kui fotoaparaadile. Meile lehvitati ja vilistati. Turistid on siin vist vaga hinnas.

Edasi kulgesime silla alt labi paralleelselt peatanavaga, kus s6itis palju autosid. Vasakule jai maisip6ld. Viimaks leidsime ka kaubanduskeskuse ja tuuseldasime seal veidi ringi. T6mbasin taskust vana paberi ja viskasin selle minema. Siis aga meenus mulle, et selle paberi vahele olin pannud oma viimased (!)10 Euri!

Tegin k6ikv6imalikke nagusid - isegi Jim Carrey oleks mulle seepeale Oskari andnud. T6mbasin kopsud 6hku tais ning liikusin vaikselt nagu vanaema vaim prugikasti suunas. Kiikasin sellesse, aga minu paberit polnud kusagil naha. Kehitasin 6lgu ja raakisin  probleemist Jaanekale. Jaaneka oli s6numi kirjutamisega nii ametis, et vaikese s6branna suur mure tundus tema jaoks hetkel teisejarguline.

Vaike 6lakehitus ning suundusin taas prugikasti poole. Pillutasin sellesse uhe paberinutsaka (veendununa selles, et selle vahel pole uhtegi rahatahte). Lootsin, et ehk kleepub kaotsilainud rahataht mulle ise s6rmede kulge, aga - mida polnud, seda polnud.

 

Eemalt tuli noorharra suurt kollast natsukummi narides ja pillutas veniva olluse kaarega prahi hulka. Ta justkui noogutas mulle kaastundlikult ja jai veidi eemalt edasist asjade kaiku jalgima, justkui oleks teadnud, et mu viimne kaasavara kusagil selle neetud urni p6hjas lebab. T6mbasin pea 6lgade vahele ning kurtsin Jaanekale taaskord oma muret. Jaaneka kergitas kulmu ning soovitas kasti tagurpidi keerata. Noh, et neid inimesi ei nae ma enam iial.

 

Ohkasin sugavalt ja seadsin sammud taas tuttava kasti poole. Kassajarjekorras niheles umbes kummekond inimest. Inimesed sagisid edasi-tagasi. M6tlesin, et saagu mis saab...keda see ikka huvitama peaks, kui suvaline turkiisdressides naisinimene ennastunustavalt prahti sorteerib. Seisin taas kasti k6rvale ning t6mbasin kopsukad ohku tais...Jaaneka itsitas vaikselt s6numit toksides. Lahenesin kastile veelgi ja suunasin pilgu selle sugavusse. Katt siiski kuunitada ei soendanud. Noorharra oli kaugemale taandunud ning kummardusin kasti kohale.

Nuud nagi ka Jaaneka, et minust ikka asja ei saa ning kaaris kaised ules.

Seejarel sukeldus ta kattpidi prugikasti. Vaatasin kord Jaanekat, siis prahiurni ning tegin nao, et ongi normaalne paise paeva ajal prugi sorteerida eriti veel siis, kui kassasabas on umbes kummekond inimest. Jaaneka sobras m6nuga ning mina uurisin iga s6rmede vahelt labilibisenud mikroobi suurima tahelepanuga. Venivad banaanikoored olid kokku kleepunud noormehe heidetud kollase natsukummiga ning kogu see kraam hellitas nuud Jaaneka tillukesi, hasti hoolitsetud s6rmi! Kui Jaaneka oli juba loobumas ning mul silme eest kirju, tundus, et silmasin tuttavat laikpaberit. See oli p6hja kukkunud. T6mbasin prugikoti Jaaneka s6rme vahelt ja leidsingi oma kalli kadunukese ules. Palju ei puudunud, et oleksin sellele suud andnud!

Jooksime kiiresti toalettruumi s6rmi loputama t6otades, et enam iialgi selle kassa juures oma nagu ei naita.

Tegime kauplusele ringi peale ning juba tuli ka Barbara. S6it kodu poole algas taistuubitud autos, kuhu olid end mahutanud peale meie veel kolm poissi (Aljash oma kahe kaaslasega) ning nende vanemad. Aljash oli kainud kamraadidega sunnipaeva pidamas ning nuud pidi Barbara nad Frami toimetama.

Kui Šterni j6udsime, pakuti meile 6htusooki. Vahetasime tana oma voodipesu ara, et m6ni linade vahele jaanud Sloveenia viirus meid enam maha ei murraks ning Jaaneka laks pesu viima. Tal oli seljas vaid oosark, kuid see oli selline siivsalt labipaistmatu. Korraga tormas Jaaneka naost punasena tuppa tagasi, kuna oli koridoris Daniloga kokku p6rganud. Kahmasin pesuhunniku sulle ning viisin selle ise minema. Nuud oli ka Barbara koridori tulnud ja imestas, miks Jaaneka plehku pani...Leopardimustrilises sargis Jaaneka aga pidi end teki all katki habenema. Padjapuur oli igatahes uleni ara naritud!

 

5 september

Tana kell 11 pakkisime end autosse ning s6itsime Maribori. Ega me tapselt ise ka ei teadnud, mis meid seal ees ootas, aga mis siis ikka! Tulgu v6i veeuputus!

Pidime kulastama kahte Maribori kooli. Esimene kool, kuhu sisenesime ei olnud meie tulekuks veel valmis. Seisime koogi k6rval ja terve kari meesisikuid sagisid uudishimulikult edasi-tagasi, et mis nuud toimuma hakkab. Need olid kokad-kelnerid-pagarid-teenendajad ning muidu toredad studendid. Nad piilusid meid nagu oleksime sillerdavad manguvurrid v6i nagu oleks meil propellerid tagumiku kuljes...igatahes...kui me nende uudishimulikke pilke tabasime, siis nad muigasid ja tegid nao, et see juhtus kogemata...Teadsime, et saame koolimajas suua ent esialgu polnud kindel, kas peame koos koogimeeskonnaga ka toidu ise valmistama, v6i teevad nad selle ise valmis ning pakuvad siis meile.

Koolid olid veidike paevaplaani muutnud ning see 6ppeasutus ootas meid alles parast l6unat, kui olime kulastanud naaberkooli.

Vurasime autoga pisut edasi, kuni j6udsime teise koolimajani. Esiteks astusime mees6petaja kannul inglise keele klassi, kus 6pilased istusid ringiratast umber klassi. Tutvustasime endid ja seejarel hakkas 6petaja naitama slaidiprogrammi Eesti ning meie kooli kohta. Nimelt kais 5 sloveenia 6petajat eelmisel nadalal Eestis meie kooli kulastamas ning ka neid v6eti seal hasti vastu. Tuttavad 6pilased ning 6petajad vaatasid meile ekraanilt vastu.

Seejarel arvas 6petaja, et v6iksime 6petada eesti keelseid numbreid lugema 110-ni. Kirjutasin need tahvlilegi ning veel m6ned lihtsamad tervitus- ning viisakusvaljendid. Kogu klass kordas neid puudlikult. Seejarel kuulasime lindilt laulu "Kui on meri hulgehall". Otsustasime Jaanekaga seda laulda ning nii me tegimegi, misjarel 6pilased esitasid meile enda rahvuslaule. L6ppes see k6ik meie vaikese taidluskavaga - egas uks aus eestlane saa jatta kaera-jaani esitamata!

Uks matsakat sorti poissinimene lukkas youtube' sisse krapsaka polka ning kutsus Teele enesega tantsima. See oli paris l6bus! Kokkuv6ttes v6ib rahule jaada.

Nuud ootas meid ees vaike linnaekskursioon kahe turismi6pilase saatel, kes meile vaikse linnaringkaigu korraldasid. Nad raakisid meile vanadest kirikutest, kloostritest, sildadest ning 6llebaaridest - samuti veinikeldrist. Toredad tudrukud olid! Kulastasime ka mitut valjakut (vabaduse valjak) ning l6petasime kooli juures oleva vaga vana pargiga, kus pidavat elutsema isegi oravaid. Tudrukud raakisid ka midagi puramiididest...seoses selle pargiga. Neid me halva ilma t6ttu naha kahjuks ei saanud.

Kui olime l6petanud, oodatigi meid juba 6htusoogile. Valgete linikutega kaetud laudade vahel sagisid kelnerid ja teenendajad. Kogemata istusin laua taha, milles oleval valgel laudlinal "toretses" auk. Poorasin pilgu sellelt k6rvale ja katsin augu taldrikuga, et mitte toredat pilti rikkuda. Lauan6ud kuutlesid puhtusest ja teenendamine oli ka laitmatu. Esmalt pakuti meile seeni hapukasmagusas kastmes. K6rvale kaaritatud viinamarjamahl ning vein. Seejarel tuli eestiparane toit - sellele eelnes samuti vaike eesti tutvustus ning raagiti ka meist ja sellest, miks me kooli olime tulnud. Pakuti kartulit ning lihakastet. K6rvale taas vein.

Magusroaks serveeriti 6una kaneelioksa ning magusa kastmega uleraputatult. Keele viis alla! Nii me kaks keeletut turismi6pilast siis nautisime, kuni aaeg sai umber ja laksime taas linna peale. 6petaja Jose, kes selle urituse meile organiseeris, lubas meid kella 21-ajal ise koju viia, et Barbara ei peaks meile jarele s6itma. Nii me siis patseerisime hilises Mariboris ning otsisime kaubanduskeskustest kingitusi lahedastele. Parasjagu kui olime viimaseid oste sooritamas, p6rkasime kokku Barbara ning Daniloga! Taitsa uskumatu! Arvasime, et nad on ammugi koju lainud. Nuud saime hoopis nendega Šterni tagasi ning Jose jai seekord pika ninaga!

 

Ahjah - muide - selline sumpaatne ja s6bralik meesterahvas oli!

 

6 oktoober

 

Kuna ka tana sadas vihma,nihutasime matkapaeva  jarjekordselt homse peale. Homme tuleb minna ka siis, kui valjas tegutseks hullumajast paasenud naljaste inimsoojate gang.

Kuna Barbi laks lapsega arstile ning ka ulejaanud pereliikmed kavatsesid jalga lasta, siis otsustasime meie oma aega sisustada eestiparase toidu valmistamisega. Mainisime seda siiski ka Barbile, et ta saaks meile vajamineva mandi valja otsida. Plaanisime valmistada kartuliputru sealihakuubikutega, lehtsalatit, tomati, muna ning kodujuustuga ja magustoiduks mannavahtu.

Kahjuks ei olnud Barbil enam uhtegi siga, mida potti luua, mist6ttu tuli meil leppida kanafileega ning praadida seda searasvamaardes, millele lisatud m6ned peekoniviilud.

Koristada oli meil ka terve ulemise korrus!

Asusime usinalt asja kallale.

Kartulid loovutasid oma punased koored niipea, kui olime neid natuke vaitsaga k6distanud ja peagi sai pott tulele. Mina asusin tukeldama kanafileed ning sibulat. Sibul ajas mind nutma, kuna meenutas mulle natuke kodu ja seda, et juba paari paeva parast tuleb hakata siit Tallinna poole lendama. Kuidagi ei tahaks!

Jaaneka aga kahmas mannapaki, uuris hoolega potti valatud manna kogust ja m6tles kulpi liigutades, kas kogus on ikka piisav v6i t6mbuvad mannaterad teda nahes hoopis poti p6hja krimpsu.

Lippasin vahepeal 6ue salatilehtede jarele ja haarasi koridorinagist kellegi hirmsuure punase fliisi ning paari jala v6rra suuremad kronksid varba otsa ning kepslesin vihma katte. Ega siis saju t6ttu eesti kook kannatada saa!

Kuna me ei teadnud tapselt, millal pererahvas koju j6uab, siis me toitu paris l6puni ei valmistanud vaid vudisime vahepeal ulakorrusele tube kraamima. Jaaneka haaras lapi ning mina roomasin voodialuseid pidi tolmuimeja s6rme vahel rippumas. Oli jarjekordselt tunne, et varsti ei elutse minu peas uhtegi juuksejuurikat, kuna kogu pinnalaotus nais olevat uhtlase v6i siis ebauhtlase kihina kaetud minu juuksekarvadega. Ilmselt pean hakkama ka toas ratikut kandma.

Selle tegevuse ajal tuli koju ka Barbara ning asusime toitu soogiks ettevalmistama. Jaaneka kaunistas ara salati, torgates sellesse kaks rohelist janesek6rva meenutavat herbsi(tont teab, mis maitsetaimega oli tegemist). K6rvale asetas ta sidrunil6igu.

Mina asusin salvratikuid lootoseasendisse vaanama. Ega nad kuigiv6rd alluda ei tahtnud, ent viimaks sain nad siiski veenmisj6udu kasutades soogialustele asetatud ning vaatasin, mis annab veel teha mannavahuga. Jaaneka vajutas keset mannataldrikut melissilehe ning mina joonistasin sellele kakaopulbrist peenikese saba. Asi meenutas kergelt spermatosoidi. Loodetavasti polnud siinsel asurkonnal nii rikutud kujutlus6ime.

Istusime laua aarde. Barbara t6i meile kandikul veini ja pokaalid ning utles, et tana soovime k6ik head isu eesti keeles! Nii me siis tegimegi. Meie Jaanekaga teenendasime tana neid ning jagasime kartuliburee taldrikuile. See nagi valjasama hea, nagu maitses ning Aljash kusis veel lisagi. Lapsed juba ei oska valetada. Paistis, et see meeldis talle ja k6ik s6id taldrikud tuhjaks. Puder on teadagi toitev ja ega magusat j6utudki kohe suua. Putru t6steti aga kull juurde.

Aljash uuris mannavahtu kerge kahtlusega ent viimaks olid nii lusikas kui l6ug uleni kreemised.

Asi laks korda.

Janez ning Angelca, kes tulid veidi hiljem, olid upris ullatunud, kuna nemad ei teadnud midagi meie kokkamisest ja ka neile maitses vaga!

 Ulesj6udes l6petasime tubade koristuse ning otsustasime minna lauta lehmi talitama, kuna Danilo oli seal tana uksinda - Janezi 6de on vaga haige (haiglas, koomas) ja seet6ttu Janez j6udis tana hilja koju , et kais teda vaatamas.

Sigala l6hnas nagu Hugo Boss ent me ei lasknud end heidutada ja jalgisime, mida Danilo teeb. Aitasime ka pullidele heina ette visata ja notsudega tegime pilti. Sai ikka pulli kull!!

 

7 oktoober

Täna asutasime end siis matkale. Haarasime kotid selga ning Janez sõidutas meid autoga Pohorjesse. Meid ootas 14-kilomeetri pikkune jalgsimatk läbi Sloveenia looduse. 

Esmalt peatus meie auto kose lähedal. Hüppasime autost välja ning läksime kaema. Thtsime kõike oma sõrmega katsuda. Vesi mühises juba kaugelt kutsuvalt. Mööda laskuvat metsarada jõudsime mõne minuti pärast voolava ojakeseni. Nägime kitsukest veeriba, mis tuhises üle kivide. Tunnisime end reklaamnägudeks ning asetusime pildile. Klõpsisime palju nii endast, kui loodusest. Liikusime üha kõrgemale kuni jõudsime koseni. See oli võimas vaatepilt. Eluga riskides kõõlusime vanal puusillal, et saada paremaid võtteid. Kivid olid väga libedad ent see ei heiduta ju ometi hullunud loodushuvilist.

Lehed olid puudelt maha langenud ning need olid väga libedad. Koperdasin mitmeid kordi ning jope omandas üha kahkjama tooni. Viibisime sealset vetevõimsust nautides kohal umbes tunni või rohkemgi ning asutasime end siis teekonnale. Meid ootas 14 kilomeetrit rännakut mööda metsateed ning looklevat asfaldilinti. Kaasa olid pakitud võileivad ning veepudel. 

Jõudsime metsarajal väikese lukustatud majakeseni, mis oli ilmselgelt mõeldud majutuseks. Ümber maja võis näha grillimiskohta ning kaunistuseks olid toodud mõned lillepotid. Piilusime ka kardina vahelt majakesse, aga suurt näha polnud midagi. Ka eestis on ju RMK rajanud puhkemaju. Kahjuks ei õnnestunud teada saada, kas siinne majake oli tasuline, aga ilmselt küll.

Edasi kulgesime mööda metsarada üles ja alla. Kõndides ei olnud raskus peas ja kõrvades nii tuntav, kui autoga sõites. Teel laulsime ning korjasime seeni ja kastaneid. Siinsed kastanid erinevad Eesti omadest. Kui meil läheb kastanikoor kaheks, siis Sloveenias avaneb see neljaks justkui õis või liblikas ning koor peidab endas kolme tillukest lapergust kastanipoega. Korjasin ka kodustele näitamiseks mõne muna.

Jõudsime lagendikule ning tee ääres silmasime tuttavat kummardamisposti (tulpa) Jeesuse kujuga ristil, pea kohal sõna INRI, mis ilmselt tähendab Juutide Kuningat. Ka talude juures kohtasime samasuguseid kujukesi. 

Vaated üle mägiste alade olid lummavad. Uskumatu, et isegi kõrvalistes paikades ei kohanud me niitmata maad. Kõik oli kenasti korras ja murutraktoriga siledaks pügatud. Silm puhkas ja fotoaparaat ning videokaamera tegid mehist tööd. Samuti jalad. Imekombel ei tundnud ma väsimust. Enamik teekonnast kulges allamäge - küllap seetõttu.

 

Kusagil talu juures haakis suur koeranähvits end mu jala külge ja kukkus urisema, kui üritasin temast vabaneda. Ilmselt tundis ta Muri lõhna. Õnneks laskis ta end lõpuks lahti ja saime teekonda jätkata. Natuke kõhe tunne oli, kuna loom oli suurt kasvu ja ma ei igatsenud tema kihvu tunda.

Maastik paitas silmi ning kaardi abil leidsime alati õige suuna. Jõudsime viimaks tuttava rajani, kus eelmisel korral reisi alguses olime jalutuskäigu lõpetanud. Olime ühe farmi juures Planical, kust oli umbkaudu 6 km šternini. Leidsime kreekapähklipuu ning asusime sealt kodustele areehisid korjama. Meie ümber kogunes vähemalt viis koera, kes kõik olid minuga suured sõbrad ent kui nad avastasid Jaaneka, kes pildistamisootuses hiigelsuure kastani sees seisis, kukkusid nad kõik üksteise võidu klähvima. Jaaneka ei julenud iitsatadagi. Lõpuks koerad väsisid, tõmbasid sabad jalge vahele ning kõndisid tagumikke keerutades koju. Vaid üks - kõige suurem külapeni haakis end meie sappa ning saatis meid peaaegu šternini. Mina togisin vahelduse mõttes kastaniga jalkat. Viimaks paistiski štern!

Vahetasime riided ning asusime isukalt pererahva valmistatud õhtusööki nautima. See oli meie viimane õhtusöök siin. Juba homme hakkame kodu poole kihutama. Kurb!

Kujutasime ette, mismoodi on kõik muutunud, kui me võib-olla kümne aasta pärast siia tagasi tuleksime. Et Aljash on naise võtnud ning Julja käib koolis...Angelca tegi naljakaid nägusid ja lõi risti kujundlikult ette, kuna arvas, et kümne aasta pärast võib tem,a olla juba kas väga eakas või koguni mulla all.

Pärast sööki koristasime oma toa põhjalikult ning pakkisime kohvrid lõpuni. Muretsesime, kuidas me kogu selle krempliga lennukile pääseme, kuna pagas tundus olevat lubatust mitu kilo raskem.

 

8. oktoober

 

Hommik. Viimane hommik Sterni puhketalus. Ragistasime kumbki oma pagasi kallal ning avastasime, et kohvrilukk, va sinder ei taha kuidagi kokku tõmbuda. Liköör, õlipudel ning searasvapotsik vaidlesid tükk aega, kes millise riidehilbu alla ronib, kuna oli oht, et needsinatsed trantspordi käigus puruneda võivad.

Viimaks sai kohver pakitud ning pärast hommikusööki tiris Danilo meie kotid kaalule. Minu oma oli 23-kilo ringis, Jaanekal aga veelgi raskem - 25 kg!!! Mõtlesime, et eks lennujaamas vaatab, mis saab ja seal jõuab osa asju ka ära visata. Sterni jäid vaid poolikud shampoonipudelid ja dušhigeelid.

Talurahval oli täna palju tegemist, kuna nädalavahetustel käib siin ikka palju rahvast. Nad olid meile väikese kingituse teinud - likööripudel, moos ja teepakid. Samuti suitsuvorst. Toppisin selle kraami suurte pingutustega käekotti ning algas lahkumistseremoonia. Mulle ei meeldi pikad lahkuminekud ning eks see kurb oligi. Pererahvas nuttis, kui laulsime Jaanekaga neile "Tõuse üles ja läheme ära". Hääl kadus vahepeal pisarate taha ära. Kell oli juba päris palju ja pidime jõudma 11.20-Mariborist lahkuvale rongile. Vanaisa Janez pani autole hääled sisse ja  võisime minna. Lehvitasime ja asusime teele.

Viimased lummavad vaated tuttavaks saanud loogelisele teele, midamööda juba kuu aega olime sõitnud. Pilved, mäed ja rõdukastid, karjamaad ning lehmakarjad...Viimaks olime Mariboris. Ostsime kiiruga piletid ning ronisime rongi.

Kuna oleme Jaanekaga väga edevad tüdrukud, siis pildistasime end siit ja sealtküljest ja jälgisime, et ka rong fotole salvestuks. Kupees olevad inimesed juba muigasid, aga mis meil sellest! Viimane kord rongiga Mariboris. 

Kuna see oli pisut soodsam rong, pidime istuma ümber (peatuse nimi ei meenu kahjuks) ja sealt edasi Ljubljanasse sõitma.  Kavatsesime Ljubljanas veeta aega kuni viimase bussini, mis lennujaama suunas läheb. 

Ljubljanas viisime kohvrid pagasiruumi ning asutasime linna vahele. Kavatsesime teha viimased sisseostud oma lähedastele. Meil oli aega 6 tundi. 

Vaatasime järele, millisest peatusest tuleb viimane - 20.00 väljuv buss ning kõndisime siis erabussi peatusesse. Sealolevalt tahvlilt leidsime, et erabuss lahkub kaks tundi hiljem - täpsemalt 22.30. Võtsime bussijuhi numbri ning helistasime talle, et täpsemat infot saada. Olime mures, et mis saab siis, kui buss on puupüsti täis. Kas mahume oma kohvritega peale? Lahke noormees vastas mulle, et buss läheb hoopiski 22.00 ja et kohti kindlasti jagub. Olime rõõmsad.

Linn oli turistidest tulvil. Suure platsi keskel betoonistkuju kõrval pildistasime end ning vaatasime seda melu. Linn otsekui kees. Siin võis näha austraallasi, bulgaarlasi, makedoonlasi, serblasi - valdava keelena kostus inglise keel.

Jalutasime kaua ringi ja külastasime kaubanduskeskusi. Leidsime soodsa riidekaupluse, kus suured allahindlused. Sealt sai iga pereliige midagi. 

Kotid jällegi punnis ja muremõtted unustatud (noh - et kuidas see riidehunnik lisaks niigi pungis kohvrile meie pagasisse ära mahub), astusime hämaras bussijaama poole. 

Kui olime oma suured sumadanid kapist välja õngitsenud, hüppasid meile ligi neli noormeest ja küsisid, kes oleme ja mida me sloveenias teeme. Saime teada, et nemad olid kõik tulnud külla oma sõbrale. Kahjuks ei olnud aega pikemalt nendega lobiseda ja hakkasime bussijaama poole astuma. Poisid aitasid meie kohvrid bussijaama vedada. Algul pisut kõhklesime, et mine tea - pistavad veel plagama, aga samas olid kohvrid ju nii rasked, et oleksime saanud neile jala taha panna ja politseisse tarida! Heehh...see oli muidugi asjatu kartus. Meie kohvrid jõudsid kenasti bussile ja ka rahvast liikus palju öises bussijaamas.

Nii algas sõit lennujaama suunas.

Kuidagi pikk tundus see teekond täna. Tulles oli nii palju ringivahtimist, et teekond tundus lühem. Aga jah - umbes 35 km. võis see vahemaa küll olla. 

Lennujaamas vaadati ühiselt kohvikutelerist Serbia-Eesti jalgpallimatši. Tellisime kohvi ning sõime kaasaostetud võileiba peale. Võitis Eesti 1:0. Sloveenia oli sellest väga huvitatud, kuna järgmisena pidi Sloveenia mängima Eestiga.

Kuna meil olid kohvris terved kreekapähklid, siis pidime hakkama neid purustama. Küsisin baarist, et ega neil pole midagi, millega pähkleid purustada. Nad ulatasid mulle tuhatoosi, aga kartsin, et see puruneb. Niisiis mõtlesime, et leiame õuest paar kivi ja veedame oma öö pähkleid koksides.

Leidsime kivid ning lennujaama kõrval oleva pisut valgustatud platsi ning oma kohvrite otsas istudes tagusime pähkleid puruks. Võtsime appi ka küünekäärid ning kulmukitkujad, et purunenud pähkleid koore seest kätte saada. Aeg möödus päris usinalt tööd tehes. Kell võis olla umbkaudu 02..00-03.00-vahel, kui politseionu vaatama tuli, mida kaks naisinimest nii hilisel kellaajal tänaval teevad. Selgitasime asja. Ta kontrollis meie andmeid ja lausus siis, et lennujaam suletakse ööseks, kuna neil öösiti lennukeid ei käi.

Vat kus lops!

Kuna tegemist oli viisaka dzentelmeniga, siis pakkus ta, et võib meile lennujaama ukse lahti teha. et saaksime öö seal mööda saata. Olime väga tänulikud, kuna hakkaski juba külmaks minema. Leidsime omale pingid ja asetasime kohvrid sellele. Tekkinud oli meeletu kohviisu. Rääkisime seda ka plitseinikule, kes juhatas meid ülakorrusele aparaadi juurde, kust saime täitsa tasuta kohvi võtta. Küll meil ikka vedas!

 

Lürpisime kanget jooki ning istusime siis pingile kohvreid ümber lappama. Vaja oli kaalu vähendada mõne kilo võrra. Jaaneka oli püsti hädas, mina natuke vähem. Sellest hoolimata kujutas mu käekott sangpommi. Jaaneka toppis sellesse nii palju, et kotil ähvardasid sangad küljest rebeneda. Ohh neid naisi!

Viimaks keerasime end külili. Ega uni just kiita polnud, aga hetkeks ilmselt siiski tukastasin. Varsti hakkasid oma töölised edasi-tagasi ringi sebima ning tõusime ka meie. Kell oli saanud viis!

Haarasime oma toidumoona kottidest ja pistsime selle nahka. Nüüd oli vaja kaalul ära käia. Tarisime oma kodinad ühes ja suundusime kaalu poole. Jaaneka kott kaalus 25 - minu oma aga 22,5 kg. Teenindaja lausus, et minu oma mahub veel standardi piiridesse, aga Jaaneka peab midagi ära viskama. Nii tulime siis kolinaga pinkide juurde tagasi ning vanad sussid ja kingad rändasid prügikasti. Veel rändas pakke Jaaneka ridiküli, misjärel ta vaeseke kaelast ja õlast põrandapoole kooldununa mööda lennujaama libedaid põrandaid ringi loivas. Sellest piisas ja ka tema kohver omandas normipiiresse jääva kaalu.

Leidsime kohviku ning keerasime ühe kange ja sooja joogi omale keresse. Küll oli hea.