SLOVEENIA 19-25 sept 2010

19 sept

 

Tana olen joudnud siis niikaugele, et tuli ete keerata jargmine lehekulg. Et siis 19 september juba. Jaa - aeg lippab.

 

Sloveenias on igal pool uleujutused. Ljubljanas on tanavatel meetri jagu vett ja suured maa-alad on veega kaetud. Siinsed joed kohisevad ule kallaste, raudtee on mones kohas katki jne. Katastroof! Uudised ainult sellest raagivadki. Meid siin aga vesi ei hirmuta, kuna pesitseme maapinnast paris korgel magede keskel. Pea on pidevalt pilvedes.

 

Tana saime teada, et homme soidame Postoijna koopaid vaatama ja naeme ehk ka Adria merd! Waoooo!

 

Tanane paev moodus uldjoontes koogis. Esmalt tukeldasin salatilehti ja punast kapsast koos Angelhaga. Jaaneka tegeles ahjuaugus sibulatega. Seejarel koorisin keedetud kartulit ning riivisin. Siin praetakse riivkartul suures anumas ning tostetakse soelataoliste vormidega taldrikule. Oli vaga palju nousid ja valmistasime ka uued toidukaunistused vaagnatele.

 

Barbara usaldas minu hoolde julma ja tigedalt poriseva koogikombaini, mis nagi valja nagu ketassaag. Sellega ma tukeldasin kapsast uhtegi nappu giljotineerimata! Polnud hullu. Vahepeal hammustasin suurest kausist kreeka pahklit julgustuseks. Sloveenias kasvavad need kohapeal ja meie peame Eestis suure raha eest ostma! Ebaoiglus - kas pole.

 

Barbara huuab mind juba baby-sitting, kuna aitasin taas pisikest Juljat soota/joota. Julja naeris nii muhedalt ja uritas minuga raakida. Naermise kohta uteldakse siin "Julja se smeje!" Kohe parast soomist tikkus titale uni silma.

 

Aljash vaeseke komistas titale tooli tuues uhe soogianuma otsa ja kogu selles olev kraam (hakklihamass) kukkus porandale. Ikka juhtub.

 

Kui Julia magas, sain jalle Jaanekale appi inna nousid pesema. Kujunes valja nonda, et tema toimetas noudepesumasina kallal, milles pesti kulastajate nousid, kuid mina kuurisin kraanikausis neid anumaid, milles toitu valmistati ehk igasugu vaagnaid ja praeplaate/panne. Samuti enda toidunousid.

 

Viimaks kui lopetasime, oli juba ohtu kaes - kell vois olla umbes 18-19. Barbara kutsus meid ohtul veel teed jooma ja siis me jutustasime kuni kella 23.00-ni Eesti ja Sloveenia ajaloost, loodusest, loomadest, naaberriikidest ja inimestest.  Me teadsime, et Soveenia on pisike maa, aga et tema areaal on VAID 40 km - see ullatas paris kovasti. Mariborist koigest 20 km (umbkaudu) on juba Horvaatia.

Angelha naitas meile pilte oma tuttavatest ja kaugematest turistidest. Naiteks on siin kaidud ka Hong-Kongist ja uks kuulus Sloveenia laulja oli koos Sterni perega pildile jaadvustatud. Oli huvitav.

 

Homme kell 8 siis aratus ja Postonja ning Aadria meri!

 

20 sept.

 

Tana ajasime end juba varavalges (so. 08.00) voodist valja ehkki pea alles magas. Hiilisime kooki, aga tundus nii vaikne, et roomasime vaikselt tagasi. Haarasime taldrikult moned pirnid ja virsikud, kuna need olid vabalt hammustamiseks. Naksisime siis neid, mina poolkulitsi tekil ja Jaaneka uritas arvutit tulutult toole saada. Ilmselt ka wifi magas veel.

 

Umbes kolmveerand tunni moodudes kuulsime haali altpoolt ning kalpsasime roomsalt kooki tagasi. Nuud olid Barbara ja Angelha ka ules tousnud. Nad olid eile vaga kauaks jaanud veel juttu puhuma.

Krompsutasime muslit ning voileiba ja seejarel istusimegi juba Danilo autosse. Soit vois alata!

 

 Esmalt olid meie sihiks Postojna koopad. Labi Sloveenia soites nagime uputusejargseid paiku. Mones kohas oli vesi tousnud sillani. Postojna lahedal asuv autoparkla oli vee all, kuid kuidagi onnestus meil endi soiduriist sinna kuivalt asetada. Edasi lunastasime muidu 20 Euri maksva pileti tudengihinnaga e. 16 Euri eest.

 

Postojna

Seejarel jooksime kanda ja varvast liigutades sissepaasu poole, et jouda rongile, mis pidi meid soidutama koopa sisemusse.

 

Rong juba ootasiki ja laadisime end sellele. Soit algas!

 

Ulevalt tilkus meile pidevalt pahe vett. Nonda tekivadki stalaktiidid pikkade aastate, sajandite jooksul. Kogu teekonna votsin videosse. Vahepeal sisenes rongivagun madalamasse kaiku, siis tombasid paljud pea instinktiivselt krae vahele, ehkki ohtu polnud. Nondaviisi kulgesime paika, kus erikeelsete gruppide giidid meid ootasid.

 

Itaalia, sloveenia, saksa ja inglisekeelsetest gruppidest osutus inglisekeelne koige arvukamaks. Ega me giidi juttu suurt kuulnudki, vaatasime rohkem omapai grupi sabas jolkudes ning pildistades. Valguga pildistamine oli keelatud.

 

See oli toeliselt voimas, kuidas soolveest olid moodustunud kujukesed ja lossid. Kohati motlesin, et olen vanaaegses lohelossis vangis. Ja laest tilkus pidevalt vett. Samas olid vaated vorratud. Vaikesed tiigikesed ja kenamad kohad olid valgustatud. Uhe saali laes poles suisa luhter. Meie teekond kulges aina kaldteid pidi ules ja alla. Iga nurga taga ootas uus ullatus ja veel vorratum vaade. Me labisime selle teekonna pooleldi joostes, kuna jaime pidevalt pilte klopsutades ning filmides teistest maha. Pilt tasus vaatamist.

Viimaks oli pooleteisttunnine rannak stalaktiidikoopas labi saanud ja laadisime end taas rongile. Kohati kattus meie teekond sissesoiduteega - teed jooksid aeg-ajalt paralleelselt, siis jalle lahknesid eri suunas. Pildid vaheldusid pidevalt.

 

Portotoz

 

Aga Barbara juba ootaski meid ja nii soitsime edasi Portorozi. Sealses Aadria mere rannikul asuvas linnakeses on maailmakuulus rand, kus kaivad suvitamas ka itaallased, kuna see asub Itaalia lahistel. Rand oli vorratu. Ma ei ole iial nainud nii ilusat vaatepilti. Palmid, liiv, meri, hotellid, purskkaevud, kauplused ja tanavate aares seisvad autod. Koik oli roheline seal. Pistsime korraks ka sormed aadria mere sinisesse vette, mis oli paris soe. Oleks vaid kateratikud kaasas olnud, poleks hoolinud sellestki, et ujumisriided maha jaid. See on koht, kuhu tahaks tagasi tulla kindlasti.

 

Muidugi kuulsime, et siinsed hotellid on hirmkallid ja pole ka imestada, kuna siin ei ole kunagi talve. Ka detsembris on siin 10 kraadi sooja. Ma pole iial nii palju pildistanud.

Soime selles kuurortis uhe jaatise ning suundusime moned kilomeetrid eemal asuvasse Pirani.

 

Piran

 

See linnake kulgeb samuti piki Aadria kallast ning on ponev oma vanade majade poolest. Meenutab veidi Tallinna vanalinna. Siinsed hooned erinevad suuresti Sloveenia tavapildist naiteks Mariboris, Ptujs ja Planica kulakeses. Kui neis linnades on majad kenasti korras ja krohvitud, siis Piranis on sailinud vanad kivihooned, agulitanavad...samas ei ole need rapased ja monelpool kasvavad samuti palmid jne. Naljakas oli see, kuidas inimesed pesu kuivatavad. Pesu riputatakse maja fassaadile noori kulge rippuma. Nuputasime, et mismoodi nad selle sealt katte saavad. Pesunoore ma tanavail ei marganud.

 

Leidsime ka analoogse platsi Tallinna raekojaplatsile. Ka siinse platsi umber olid kohvikud ja rahvas lihtsalt puhkas voi mangisid lapsed.

Aadria mere kallastel sadamas olid ankrus vanad paadid...enamasti valged. Kaisime uhes restoranis tualetis ka. Nii nagime, et restoranides kasutatakse ka lauakaunistusena suuri lillepukette. Vahemalt Piranis. Tegemist oli kahekorruselise restoraniga ja ka hoovi olid pandud moned lauad. Inimesed nautisid kohvi, teed voi maitsvaid suupisteid.

 

Izola

 

Kuna koht oli lainud natuke tuhjaks, motlesime teha soogipausi Izola itaaliaparases linnakeses uhes pizzabaaris. Tellisime endale segumahlad ja uhe mereandidest koosneva pitsa. Korraks motlesime, et vast piisab ka uhest kahepeale Jaanekaga. Kui pizza viimaks meile lauda toodi, oli see nii suur, et kattis veerand lauda. Ma ei uskunud et keegi oleks voimeline sellise tervelt omale sisse keerama ent Danilo suutis! Meie kolm naist - Barbara, Jaaneka ja mina igatahes nii plastilised polnud ning lasime omale toidu koju kaasa pakkida.

 

Vaatasime aeg-ajalt aknast valja ja markasime, et siinsete majade korstendest olid kujundatud omaette vaikeste majademaketid. Nagu oleks majakatustel omaette linn. Inimesed paistsid siin nii sobralikud ja eks kuumad ilmad teevadki inimesed eluga rahulolevamateks.

 

Markamatult hakkas pimenema ja pidi algama tagasisoit. Pisike Julja oli esimest korda nii pikalt vanaema hoolde jaanud. Olime natuke soitnud, kui Danilo avastas uhtakki, et oli votnud suuna uuesti Portorozi peale. See tegi meile nalja. Ju oli tallegi see paik meeldima hakanud. Imestasime, et nad kaivad seal vaid korra aastas ent arvestades pikka vahemaad - Sternist umbes 400 km (!), pole imestada. Nagu Vorust Tallinna.

Soites tegime aeg-ajalt teineteisega juttu, et meie autojuht magama ei jaaks. Pimedas olid tunnelid hasti ilusad. Kahjuks pildistada polnud voimalik - pime ja unune oleks jaanud.

 

21 september

 

Tana oli meil lubatud veidi kauem magada ja nii me siis tossasime, nii et saba pidi juba taha kasvama. Arkasime alles kella 10-st.

 

Barbara oli eile ohtul raakinud, et peab titaga minema vaktsineerima ning meie saame ise ka kohvi keetmise ning voileibade tegemisega hakkama. Loomulikult ei jatnud me endid nalga ja ka Danilo oli kella 10-ajal veel olemas. Soime moned voileivad, joime kohvi ja soristasime enda jarelt laua ning pesime noud - ka need, mis olid jaanud kraanikausi aarele. Seejarel asusime oma tuba koristama. Barbara oli jatnud meile meie voodipesu triikimislaua peale ja sealt me need leidsimegi. Jaaneka hakkas linu vahetama ning mina tombasin tolmulapiga aknalauad ja kapipealsed ule.

 

Imestama paneb jatkuvalt, et siin nii vahe tolmu leidub, nagu ei elakski siin kedagi. Tolmulapp jai peaaegu puhtaks. Ainsad tuutud tuustakad, mis siin igal-pool ringi heljuvad, on meie juuksekarvad. Oleme molemad Jaanekaga pikajuukselised ja peame juba vaikselt plaani endile juustest vaipa kuduma hakata. No see on ikka kosmaar!

Kuna ma tolmu ei leidnud, siis ronisin tooli pealt riidekapi otsa piiluma, kas ehk seal midagi ponevat ei leidu ja ennae - riidekapi otsast leidsin kellegi minisuuruses trussikud, moned voodinupud ja...tolmu:D

Vahemalt oli tolmuvott end nuud oigustanud, nentisin rahulolevalt, kui maardunud lapiga kapi otsast alla ronisin.

 

Nuud toite porandapesuvahendid ning algas ule-majalisene porandapesutseremoonia.

Jaaneka vottis ette meie toa ja koridori ning trepi, mina suure soogisaali, mis moeldud kulaliste tarbeks ning alumised koridorid. Seejarel veel alumised trepid ja aknalauadki.Kui lopetasime, siras valjas vaga soe paike ja tombasime end lamamistoolidele kerra, viinamarjakobarad pea kohal. Paike kupsetas kovasti. Saime umbes paar tundi praadida, kui tulid koju Danilo ja tema isa ning kusisime neilt, kas saaks ehk midagi valjas toimetada. Oli suureparane ilm ja me ei tahtnud seda niisama raisku lasta.

Hakkasime salatit valmistama - eraldasime krimpsu tombunud ning tapilised salatilehed varsketest ning jankujussid (neid on siin kokku 5) olid kuivanud salati ule vaga roomsad. Toime aiastki lisa ja kuulikud olid sellise kohutaie peale korvuni liigutatud.

Kui salat tukeldatud, hakkas Jaaneka valjas mahapudenenud lilleoisi koristama ning mina asusin salatit pesema. Sel ajal tulid koju ka Angelha ning Barbara Juljaga, kes oli kainud tana ristimas. Valdavaks Sloveenia usundiks on katoliiklus.

Naised olid nii onnelikud, et aktiivselt tegutsesime ja neid aitasime. Aitasin veel kartulit koorida ning viilutada, millest pidi saama meie lounasook. Lounat soime valjas, kuna paike ei paista siin vaga kaua nii palavalt. Kella 16.00-ajal oli juba taitsa jahe.

Kui olime kohud valge veini saatel tais puginud, tegime umbes pooletunnise puhkuse ning laksime taas alla kusima, kuidas saaksime veel kasulikud olla. Meile anti rehad ja saadeti teeaari riisuma, kuna mehed olid seal heina niitnud.

Haarasime rehad kaenlasse ja lippasime kepsutades valja.

Uskumatu, kui kiirelt siin pimedaks laheb. Kui toole hakkasime, oli veel valge ent pool tundi hiljem enam mitte. Piltidel tundub, nagu oleksime hirmus kaua riisunud. Jaaneka kohtas vaskussi elus esimest korda ja pistis kiljuma, et nae - madu! Pugistasin naerda ja tegime pilte tollest ohutust loomakesest. Avastasime, et kahte reha kasutades saame vagevaid ohkuhuppeid sooritada ning lobusad pildid konelevad enda eest. Naitasime neid parast ka Barbarale.

Nondaviisi agedalt meil siin toopoli kulgebki.

Riisumast tulles jalutasime labi ka loomalaudast ja motlesime, et miks ka mitte, me voiks minna meestele appi loomi kantseldama. Barbara oli sellega taitsa nous.

Juba oligi ohtu kaes ning me kugistasime natuke oma eilsest jaanud pizzat ning laksime siis alla teed maitsema. Meile oli keedetud ka mannaputru. Siin raputatakse sellele kakaod.

Nii meie tanane paev siis loppeski.

 

 

22 september

 

Kull siin magede vahel on ikka hea uni. Oleme seda juba ammu todenud. Kuidagi ei taha argata, aga kui juba maast lahti oled saanud, siis tahaks viibida vaid oues. Niisiis parast hommikusooki haarasime panged nappu ning kompisime monesaja meetri kaugusele ounaaeda ounu korjama.

 

Kui meil Eestis raputatakse ounapuu otsast ounu alla nii, et keski ronib puu otsa ja kukub siis puud vaanutama, nii et ubinaid jarjest krae vahele, ning mis seal salata, ka pahe kukub - siis siin on raputamiseks hoopis isemoodi tehnika. Trossi ots kinnitatakse puu kulge ja ise ronitakse alla ning raputatakse eemalt trossi traktori abil, kuhu on sisse ehitatud mingi isevarki trositombamise susteem...puhh - keeruline seletada. Ja see toimis! Igatahes palju vahem muhke ning sinikaid!

 

Korjamine laks libedalt kolme ambrisse: notsudele, mahlaks ning soomiseks. Leidsime puude alt huppamas vaikese rohutirtsu ja kusisime sloveenlastelt, kuidas neid siin kutsutakse. Kuna sloveenia keeles rohi on drava, siis ristisime rohutirtsu dravatirtsuks, mis ajas meid koiki itsitama.

Ounapuuaedu on siin kaks ning teises aias oli ka uks parditiik. Vaike valge emapart elas seal uksinda ning Barbara selgitas, et isapart olevat tema juurest ara lainud ehk et nad lahutasid:D Nuud oli pardiema uksik ja kurb. Uritasime teda lobustada. Ka lehmad vaatasid meid kummaliste nagudega, ent nad leebusid niipea, kui hakkasime neile ounu ette loopima (onneks nad ei teadnud, et vaid kehvemaid ounu). Sai vaga palju nalja, kui Jaaneka lehmaga tott vaatas ja kate-jalgade abil selgitada puudis, mismoodi lehm teda jollitas.

Viimaks said panged ning traktorikast ubinatest triiki ning jalutasime farmi tagasi. Angelha oli teinud meile ounastruudlit ja votsime oues einet, misjarel uks veidi nokastanud kulamees meie lauda istus ja asus meie fotokatest ning laptopist pilte vaatama. Uritasime leida talle  fotosid Eestist ja pika tuulamise peale ka midagi leidsime.

 

Mina laksin kooki nousid pesema ning mone aja parast sadas seesama mees kahe veinipokaaliga sisse ja kutsus mindki valja. Suurt me temast muidugi aru ei saanud, aga kate-jalgadega midagi seletasime. Barbara perekonnal oli vaga lobus - see oli nende peretuttav aastates a.la 50+.  Olevat muidu tore mees, ainult vahel veidi napsitab.

 

Kui Danilo ning tema isa hakkasid ounamahla tegime, siis lopetasime meiegi dringitamise ning laksime meestele appi.

 

Ounad pestakse puhtaks surveveega otse veoautokastis. Pealmine kiht, mis on puhtad, kallatakse purustajasse ning siis pestakse jalle jargmine kiht puhtaks. Purustatud ounad lahevad pressi alla. Pressmasin oli vaga suur - pakun, et umbes 250 liitrit. Kui me lopetasime, oli meil 110 liitrit mahla ning Danilo arvas, et oo jooksul tilgub veel 30 liitrit umbkaudu juurde.

Nuud, kui ma seda kirjutan, on kell 19.20 siinse aja jargi, mis on Eesti kellast tund aega maas. Kaheksa paiku kutsuti meid alla teed ning struudlit sooma ja natuke on veel aega.

 

23. september

Hommik algas tavalisel ajal kell 9.00.  Aitasime Barbaral kogis toitu ette valmistada ning kusisime, miks meile tuuakse alati kohvi korvale liiter kuuma piima...et kas sellest osa laheb musli jaoks voi miks nii palju? Saime vastuseks, et siin maal on kombeks juua piima kohviga, mitte kohvi piimaga, mis tahendab seda, et kolmveerand tassi on piima ning veerand kohvi(!) See pani meid vaga imestama, kuna Eestlased ning uldse pohjapoolne rahvas armastab enamuses vaga kanget kohvi.

 

Kuumaks aga aetakse piim seetottu, et see on nende talu lehmapiim ja nad keedavad selle labi, kuna kardavad pisikuid saada. Sellega seoses tuleb veel meelde, et ounamahla siin ei keedeta vaid kuumutatakse 83-85 kraadini ning seejarel valatakse purki, et vitamiinid sailiksid. Kusisime, kas mahl nonda ikka sailib ka ja vastati, et ounamahl sailib!

Parast sooki hakkasime valjas toimetama. Mina asusin valjas  lilleoisi korjama ning Jaaneka muru niitma. Neid lilleoisi langeb igapaev pangede kaupa. Niitmine ning koristamine votsid aega nii kaua, et varsti joudis lonatund katte ning siis pakuti meile pannkoogisuppi(!). See nagi valja nagu siinsed supid ikka - puljong ning pannkoogiviilud sees. Kusjuures maitses taitsa hasti. Ei oleks iial ette kujutanud, et pannkoogist ka suppi teha kannatab. Tundub koletu suur vaev olevat.

Joime ka veini, ning Barbara utles, et voime ise vabalt mistahes veini voi olut votta, kuna me olevat vaga tublid ja tookad tudrukud. Saime teada, et neil on meiega tore, sest oleme avatud ja hasti sobralikud. Ka me ise tunneme sama nende vastu.

Veinid joodud, rohisin paar lillepeenart ning kastsin lilli ja siis toi Barbara oue natuke maitsetaimi (lavendel), korvitsat, luuderohtu (mida siin tihedasti kasvab) ja mingisugust punaseid marju kasvatavat dekoratiivset taime (lehed ja marjad nagu pohlal ent pole soodav ja kasvab pohlast korgemaks). Hakkasime neist toalettruumidesse ning laudadele kaunistusi valmistama. Barbara toi valja ka enese valmistatud siilipoisi. Kere oli olgedest ja seljas sellised suuremat sorti takjanupud. Hasti age siilipoiss.

 

Dekoratsioonid said toredad ning ka aknalauad mitmesuguste kujukeste ning korvitsatega ilusamaks muudetud. Nuud toi Barbara mulle vaikese Julja ja ma jalutasin temaga natuke. Jaaneka jai peenra servale korvitsatega mediteerima.

 

Viimaks oli aeg ohtusoogiks ja sellest kujunes tore naljanumber. Julja randas Jaanekale sulle ning kuna Jaaneka ise suua ei saanud, sest toitis titat, siis mina pidin toitma Jaanekat ning ka iseennast:D

 

Oli lobus.

Ka Aljash sai tana veidi vabamalt hingata, kuna opetajal olevat sunnipaev olnud ning oppimist ei antud.

 

Homme tulevad siia taas kulalised ja peame arkama kell 07.00 hommikul!

 

24. sept.

 

Arkasime nii vara, et all koogis polnud veel hingelistki. Kell oli juba 07.38. kui alla joudsime, aga...seal valitses tuhjus. Valmistasime ise endale gaasipliidil kohvi ja siis tuligi juba ka Barbara ja seejarel ka Angelca (nuud oppisin seda nime viimaks ks oigesti kirjutama) ning Danilo.

 

Kui olime oma unemati poolt koveraks tallatud kondid ilusti sirgemaks kohvitanud, hakkas peale toeline melu...kui nii voib nimetada, kuna tegelikult pole selle sona tahendus siin kunagi sama, mis Eestis. Aega voetakse ka kohvijoomiseks, jutustamiseks, kulaliste vastuvotuks..vahepeal lippasin aeda tuumianit tooma, jankusid sootma ning Juljaga jalutama ja keegi ei tee siin sellest numbrit, kui vahepeal moni koogikata hetkeks jalga sirutab (hetk - so. pool tundi). Ulejaanud kamraadid tootavad siis mitme eest. Koik sujub. Kas te kujutate ette 60 aastast (pealtnaha) meesterahvast salatit hakkimas, segamas voi linikuid laudadele laotamas? Ei? Siin on koik voimalik. KOIK see mees loob tegemistes kaasa.

 

Toimingud olid jatkuvalt samasugused, nagu ikka. Lihtsalt tana olin rohkem koos Tatjana e. Barbara emaga, kes oli appi tulnud toimetama. Abijoudu voetakse siis, kui on rohkem kulalisi. Jaaneka muttas ka igalpool nii minu laheduses, kui mujal, kus parasjagu abi vajati.

 

Siin kais tana umbkaudu 60 inimest, aga vaagnaid oli 150 eest. Siin lihtsalt pakutakse vaga mitmekesist toitu. Praad on nii suur, nagu mone mehe kuupalk. Pole ime, et pooled taldrikutest maabusid pesuruumiluugile pooltuhjana. Eelroaks supp, mitmesugused salatid peedist, ubadest, kapsast, salatilehtedest, voileivad, cottage-pirukas, mannapallid, kartulipuder, rullikeeratud sealiha, mis seestpoolt mingi rohelise herbsi-moginaga maaritud (kahtlustan, et minu toodud tuumian laks just selle lihaviilu kaisus ahju). Barbarat ajas muigama, et inimesed ei armasta eriti marmelaadileiba, mida siin pakutakse.  Ulejaanud leivad lihaviilude, juustu ning searasvaga soodi koik ara, kuid moosi omad saadeti jatkuvalt tagasi. Need laksid siis uuele ringile.

 

Tegelikult muttasime kella 19.00-ni valja. Koht oli muidugimoista nagu Tootsi tagumik vorpe tais, kuna enam ei mahtunud, aga muudkui pakuti. Pidime paevas kumneid kordi utlema toidule ei. Veini votsime siiski vastu...olgu peale soomisroomu siis ka veike vallatus!

 

Homme on meil vaba paev ja hakkame veidi kooliasju vaatama. Kuna ilm keerab jalle vihmale, siis pole valjas suurt midagi teha, kuigi tahaks hirmsasti paikest votta. Jaaneka laheneb oma nahavarvi poolest mutsasutsa suguharu neegripealikule ning mina tema  munast koorunud jareltulijale, kes pole veel joudnud vaga soeks korbeda ent on siiski omandanud suhteliselt kupse jume.

 

 25 september

 

Jesstas - kell oli umbestapselt 11 (!) kui tana arkasime. Barbara vist arvas, et oleme end surnuks maganud ja tuli ukse taha tere tegema...6igemini dooberit (!) ja Jaaneka ehmatas nii hirmsasti, et pidi koos seina kuljes oleva peegliga r6dult alla huppama.

Nuujahh...t6ttuteldes ehmatasin ise ka, aga ei naidanud valja. Ja ehmatasin seepeale, e Jaaneka mind ules ajas...

 

Loivasime siis trepist alla nagu kaks vanaksjaanud huljest ja vitsutasime all koogis kombetaiteks m6ne v6ileiva. Nu mina ei tea, mul pole siin kordagi veel soogiisu tekkinud, kuna siin kaib pidevalt mingi dinnerdamine. Ma annan vist alla. Salaja juba jatan m6nikord toidu taldrikule, kuna ei taha pererahvast solvata! Enamus pakutavast on t6esti isuaratavalt vkusno. Toit ei j6ua ara seedida, kui juba ulevalt uus ports sisse topitakse...Imam polni zelodec (koht on tais) on selge nagu allikavesi.

 

M6neti ma ju liialdan, aga mitte palju.. Eks me uritame siis sellevaarselt ka tood teha ja margata, kui keegi puhkust vajaks. Oleme pidevalt usinasti rakkes olnud ja noh - meid ikka kiidetakse ka (mis enamasti kaibki soogi kaudu).

 

Hommikulauas istus toosama onu, kes meile pudeli veini kinkis. Ta oli kuskil kukkunud ja tuli nuud jalga puhkama. M6ne minuti parast Barbara perekond lahkus (nad v6tsid loomulikult ka tolle onkli enesega). Meid jaeti nende kaunist kodu turvama ja lubati omatahtsi kulmkappi piiluda, kui k6ht tuhjaks laheb.

 

Loomulikult kasutasime aega vaga targalt. V6tsime katte ja hakkasime kooliulesannetega tegelema. Mida ikka teha, kui valjas sajab nagu laseks taevaissi hiigelvannist pesuvett alla. 

 

Tegelikult olime paris edukad, kuna j6udsime m6lemad Jaanekaga (kes oli tana riietunud nagu laheks linna peale laiama),ara teha nii okoloogia aluste kirjaliku too, kui ka laane-Eesti esitluse. Super! Nurrusime nagu martsikassid. Ei tea, mis inglise keele ja soome keelega saab - eks paistab. Ei v6ta meid tuli ega kulm. Edasi Kentuki...poisid!

Viimaks oligi aeg nii kaugel, et majarahvas s6itis oma valge Fordiga maja ette ja meid kutsuti ... sooma(!) Olime pool tundi tagasi einestanud, aga vaike tee kulus marjaks ara. K6rvale kakaokreem vahukoorega. Limps-limps! Midagi ei jaanud jarele!

Triikisin natuke oma riideid sirgu ja m6ned pererahvar6ivad samuti ning kerisin end Jaaneka k6rvale kerra. Peatselt taitis monotoonne nohin meie pesakese....