SLOVEENIA 12-18 sept 2010

12 september

Hommik algas kell 05.00 Tallinnas sugulase juures, kus ööbisin vastu äralendu. Eilne saun oli liikmeid pisut roiutanud, see-eest hommik saabus värske ja kohv lõi olemuse veelgi virgemaks. Viimne pilk ilusasti tuduvatele lastele, musi hetkeks silmi paotanud Pille-Riinile ning sõit lennujaama võis alata.

Lennujaamas ootas järjekorras juba umbkaudu 20/30 inimest ja Jaaneka oli kohale tulnud koos laste ning abikaasaga. Klõpsisime mõned pildid enne lahkumist ja võtsime sabasse. Pea jõudis kord meieni. Teenindaja küsis passi ning asusin seda kottidest otsima ... tuulasin meeleheitlikult ega leidnud seda. M6tlesin juba, et nuud ei saagi lennata, kuna kaasas oli vaid ID-kaart. Teenindaja juba helistas vajalikesse asutustesse, et mida nüüd teha, kui ma leidsin korraga oma passi käekotist ules. Milline 6nn! Kohe selgus ka asjaolu, et oleksin siiski ka ilma passita saanud reisida, kuna  Sloveenia on ju Euroopa riik, kus  aktsepteeritakse ka ID- kaarti.

See väike seik ei heidutanud meid eriti, ehkki Jaaneka juba jõudis peas läbi mõelda, mis nüüd edasi saab.

Tõstsin pagasi lindile ja selle kaal jai normi piiridesse 19,9kg. Lubatud oli 20. Jaaneka oli osanud grammi pealt tapselt pakkida.

S6it vois alata ja viimane lehvitus mehele, kes jai Eestisse minust unistama.

Lennuk oli Lufthansa ning mugav. Kuna reis kulges Münheni suunas, olid stjuardessideks kaks saksakeelset naisterahvast. Õige pea kostus kärukolinat ja mööda vahekäiku lükati joogi-soogikäru. Pakuti saiakesi keedise ning juustu ning vorstiga. Kõrvale kohvi ning veini. Suutsin norida endale klaasi punast ja ka valget.

Minu kõrvale oli potsatanud yks tore meesterahvas, kes nagu selgus oli teel Torontosse tööle. Ta oli eestlane ja pajatas meile pikalt Sloveeniast, kuna oli seal käinud. Soovitas minna kindlasti Postojna koobastesse ja Aadria mere äärde. Kuna ta jutt haaras mind ja Jaanekat, siis suutsin ta ära märgistada klaasis oleva valge veiniga (ausona, see ei tulnud segastest meeltest, lihtsalt kaekotil tuli üks julla küljest ja toidulaud kaotas hetkeks teadvuse).

Nii kulgesime Münhenisse, kus ootas hiigel-lennujam. Lufthansa lend hilines ja kartsime, et hilineme jargmisele lennule, mis pidi poole tunnise vahega minema. Õnneks leidsime õige värava kiirelt ning pärast mõneminutilist ootamist toimetas vaike buss meid Sloveeniasse viivale lennukile. Pisike  Adria Airwais toimetas meid edasi Ljubljana poole. Jumekas sloveenia stjuuard näitas, kuis toimida hapnikumaskiga hädaolukorras ja sõit jätkus viperusteta. Ka selle lennukil pakuti saiakesi ning vett.

Lõpuks olime paral. Ootasime ara oma pagasid, millega ei tekkinud probleeme. Edasi leidsime bussijaama. Selgus, et jargmine buss Ljubljana raudteejama valjub alles tunni parast. Istusime veidi pinkidel ja markasime siis vaikebussi sildiga: Ljubljana. Kusisime hinna kohta ning kuna see meid rahuldas, algas soit raudteejaama suunas. Koik kulges kuidagi hasti kiirelt, nagu liinil. Leidsime pea oige platvormi ja rongi saabudes kargasime onnejoovastuses kupeesse..

Oma seesmisi jõuvarusid alahinnates suutsime kohvrid rinnakõrgusel olevasse pagasikappi sokutada, misjarel algas kahetunnine soit piki Sava riverit. Fantastilised vaated ja kahju, et läbi klaasi ei õnnestunud häid fotosid saada. Vahepeal üritasime paberile kirja panna mõned mõtted meie saabumisest alates, aga süda laks veidi pahaks, kuna teed looklesid aina üles ja alla. Vaated olid muidugi nii fantastilised, et seda ei saa kirjeldadagi. Viimaks siis - pärast kahetunnist sõitu Maribor!!!

 

***

Maribor on Sloveenias uks suuremat sorti linnake, mille lahimast  taksopeatusest uurisime hindu soiduks Planicale, kus asus sihtpunkt - Sterni puhketalu. Sohvrid lobisesid joude ja kui hinda kusisime, loi see meid pahviks. Nad tahtsid soidu eest  kasseerida 30 Eurot! Seni olime arvanud, et Mariborist sinna on 4-5 km, aga tegelikult oli 20! Mis nuud saab - loi hetkeks peas sahvatus!

Uurisime rongijaamast, kas pole voimalik ehk bussiga kohale soita, ent see polnud eriti reaalne. Farmist lahim vaikelinn oli Fram, kuid sealt edasi olnuks ka voimatu leida taksot ja nii tuli loota imele, mis meid allahinna kohale soidutaks. Lahked raudteejaamatoolised helistasid veidi, kuni leidsid meile 20 Euri eest takso, mis meid lopuks siis Planicale toi.

Teekond mooda kitsaid ules/alla looklevaid teid ajas sudame pahaks kull, aga kohale me siiski joudsime.

Meie ees avanes imeline vaade. Punaste rodulillekastidega pikitud valge kivimaja. Umber hooned, mis sama kenad. Need olid kulalistemaja ja laut. Saime tuttavaks farmiperega. Pererahvas oli vaga hoivatud, kuna oli puhapaev ja meeletu rahvahulk, kulastajad. Peeti ilmselt mingit sunnipaeva vms. Nii sees kui valjas istusid inimesed

Viimaks leidis Barbara aega. Tema poeg Aljash tassis meie kohvrid ules korrusele, olles ise vaiksem, kui kohvrid. Aljash on koigest kaheksane, aga palju joudu! Jaaneka uritas ise oma kohvrit kanda ent poiss tahtis ise tassida. See ajas meid itsitama.

Me saime omale roduga toa, milles kaks voodit kokku lukatud ja nari ka. Samuti väike dušširuum. Rõdult avanes vaade lasteväljakule, kus oli liumagi ja kena lillepeenar.

Kuna pererahval oli kiire, siis jalutasime veidi väljas ja tutvusime ümbrusega. Palju oli karja (lehmad ja lambad), haritud põllumaa ning niidetud murulapid vaheldusid magede ning metsaga. Tegime pilte. Hämarduma hakkas umbes kella 19. ajal nagu Eestiski ja oli ka jahe. Paeval aga võis käia lühikeste varrukatega.

Mina olin muidugi nii Barbi oma roosades pukstes, et viskasin viimaks ka jaki pealt - nii palav oli lihtsalt.

Kui tagasi jõudsime, pakuti meile korralik kohu tais suua / seenesupp, praad kartulipudrust ja lihast,magustoiduks kook ja kohvi.

Vestlesime veidi Barbaraga ja küsisime, millal tuleks ärgata hommikul.


13 sept.

Äratus kell 9! Läksime parast hommikuprotseduure alla kooki ja meid vottis vastu Barbara amm Angelha. Ta pakkus meile kohvi, mida oodates tegime oues vaikese fotoseeria viinamarjavaatide all. Siis arkas ka Barbara ja me saime nautida kooki, muslit ning kohvi, mis kaeti meile kulalistetuppa lauale, millel valged lauakatted.

Nautisime sooki enam kui tund ja saime teada et ka tana pole erilisi toid meil teha, kuna nadala keskel on siin vaikne. Barbara andis meile kaardi kula kohta ja saatis meid matkama. Tagasi pidime olema kella kolme ajal. Sel ajal jouab koju nende poeg koolist ja siis pakutakse lounasooki.

Votsime siis jalad selga ja asusime jalutuskaigule tutvuma umbruskonnaga. Meiega liitus perekoer Muri, kes kastis teeaarseid puid/poosaid ning flirtis kulapenidega. Joudsime naha kirikut ja kula elamuid, mida kaunistasid rodukastid ja pisikesed lillekastid. Nagime sama pilti, mida eilegi, et maenolvadel soid veised, lehmad, lambad. Trehvasime ka kohalikke traktoriste, lehmakarjatajaid. Uliselt aga vaga vaikne oli. Ehe kulaelu!

Nagemata jai meil hiiglalik mand, millest raakis Barbara.

Kella kolme ajal joudsime tagasi. Jalle ootas rikkalik louna. Makaronisupp. See kujutas endast makarone puljongis, magustoiduks traditsioonilised pahklikoogid, mida pakutakse nii joulude ajal kui mistahes sundmustel.  Vahepalaks praad, mis koosnes riisist ja sealihast ja lihasnaksidest, pirnidest, ountest, mis koik siin talus toodetud. Korvale punane vein.

Koht sai vaga tais. Nuud jutustasime veidi Barbaraga. Aitasin noud ara pesta ja vaatasime veidi Barbara neljakuuse tutre Julja jarele. Kaisime temaga jalutamas ka, aga siis laks taevas pilve ja hakkas muristama. Tulime sisse tagasi ning andsime lapse emmele ule. Barbara oli raakinud, et laheme kartuleid koristama homme, ent kui sajab, siis ei tule sellest midagi valja.

Olime paar tunnikest omatoas lebos, kuna teha polnud enam midagi. Kell 8 jalle sooma ja seekord maiustasime mannapudruga, millele sai lisada shokolaadi ning ploomikeedist.

Oli tunne nagu kuningakassil, keda ule hellitatakse. Ehk saab homme ka tood teha!

Parast sooki aitasime jalle nousid pesta ning Barbaral lapsega tegeleda ja mahkusid vahetada.

Nii saabus taas ohtu. Jaaneka sai teada, et siin on wifi ja keeras end koos arvutiga voodilinade vahele rulli. Mina lugesin natuke ning kui arvuti vabanes, hakkasin moodunud sundmusi ules tahendama.

 

Kell on hetkel 00.25 ning nuud ma lopetan.

 

14 september

 

Ilmselt on kusagil siin majas kongiga kell, kuna kirik jaab siit umbes paari kilomeetri kaugusele ja pole voimalik, et kell nii kaugele kostab. Igatahes hommikul kires kusagil kukk ja kostus uksteise jarel mitu kongi. Aeg oli argata!

Kuna eile oli sadanud vihma, siis ei saanud tegeleda kartulivotuga. Hommikulauas sloveenlased istuvad kaua ja naudivad sooki. Ka meie nautisime muslit, kooki ja voileibu. Sloveenlastel on ka must leib, aga mitte nii must kui Eestis. See on isevalmistatud ja hiiglasuur pats, millest siis loigatakse. Korvale pakuti juustu, vorsti ning keedist, mida siin ilmselt pannakse musli peale. Barbara toi meile ka munaputru.

Viimaks selgus, et hakkame tana tomateid ning ube korjama. Enne seda naitas Barbara meile loomi: lehmi ja pulle ning sigu. Tuli valja, et neid on siin terve hulk. Ei joudnud kokku lugeda, aga pakun, et oma 20 lehma ning 10 siga kindlasti, pluss kaks vietnami siga (mustad ja vaikesed paksukesed, kes kovasti rohivad ja pelgavad ka pisut).

Vietnami sead konnivad vabalt aias ringi, aga kui uritada neid pildistada, siis nad muutusvad habelikuks. Nagime ka kanu ja janeseid, kellele korjasime rohtu ja andsime ka teri ning juua. Seejarel seadsimegi sammud rohtaeda.

Nagu Barbara raakis, oli sel aastal olnud Sloveenias kova sadu labi suve, mistottu saak oli suhteliselt nigel. Paljud tomatid ara madanenud. Pingutustega saime need korjatud ja tokid maast valja tommatud. Ka ube tabas sama saatus ehkki sealt saime parema saagi. Olid veel sellised pisemat sorti oad ja korjasin ka neid. Jaaneka ning Barbara istutasid vaarikaid maha. Kui me olime lopetanud, hakkasime salatipeenart rohima.

Vahepeal kondisid aiast mooda nii Barbara mees, kes trimmerdas puude aari, Barbara amm lapsega (pisike neljakuune Julja) ning ka vanaisa. Lapsehoid kaib siin nagu kellavark - kes saab, see aga vaatab. Barbara raakiski, et kahjuks tal pole piisavalt aega, mistottu veidi on ka kahju.

Lopetasime umbes kella kolme ajal paeval ja juba tuligi minna lounatama. Tekkis tunne, et siin suuakse pidevalt. Jalle seapraad, supp mingi munaollusega (nimetaksin seda puljongiks) ning magusroaks kook. Korvale pakuti valget veini (eile joime punast)

Nuud suhtlesime Barbaraga rohkem ja uurisime tema hobide jne kohta Ta utles, et teda huvitab vaid too ja reisimine, milleks kull vahe aega jaab.

Kuna paike praadis kovasti, viskasime hilbud seljast ja paevitasime viinamarjavaatide all lamamistoolides, misjarel perepoeg meid rattaga soitma kutsus.

 

Sain enda kasutusse uhe meesteka, mis algul kuidagi ulesmage liikuda ei tahtnud. Kintsud ja saarelihased vottis kangeks see vantamine ja vahepeal suisa lukkasin ratast kaekorval. Ainult tousud sel teekonnal olidki. Kes teab, kui palju me ule merepinna olime tousnud. Tundus, et varsti puutume pilvi.

Aljash suhtles meie soidu ajal teeaarsete naabritega ja raakis meist ja kust me parit oleme.

Ilusamatest vaadetest tegime fotosid. Teekonna lopus kohtusime Marinaga - nii ta end tutvustas. Ta lukkas lapsevankrit, milles oli kahekuune poeg. Oli meeldiv ja uldse oli tore todeda, et Sloveenlased on sobralik rahvas, kuna igauks kes vastu juhtus, soovis meile Dober dan (ehk Kena paeva)!

Viimaks motlesime, et no enam ei suuda kull aiva ules soita ja hakkasime tagasi veerema. See oli otseses mottes ajaga voidu veeremine, kuna tuli vajutada vaid pidurit ja vandata polnud vaja. Oli paris hirmus, samas tore ka kui tuul korvus vihises. Samas nurgatagant vois sulle vastu tuhiseda kestahes. Aljashil on hea vaist ja ilmselt ka kogemused. Tema muudkui huudis, kui auto oli tulemas.

Farmi naastes vahetasime riided ja hakkasime muru niitma. Niitsime kuni ohtusoogini valja ja nii hea oli istuda ohtul koos Barbara perekonnaga uhise laua taga ja nautida rullikeeratud pannkooke, milles muna ja kohupiim. Korvale pakuti kausikestest kompotti. Sloveenias on uldse kombeks pakkuda ka salatit eraldi kausist. Meie tostsime selle harjumusest prae korvale, aga nemad ise, tundub, et soovad seda eraldi.

Parast soomist sai natuke mangida pisikese Juljaga, kes kaebas hammastetulemisevalu, aga viimaks, parast vorratut Aljashi etteastet (tal on koomiku talenti), uinus vaike iglike roosade poskedega magama. Ka meil polnud enam muud toimetamist, kui noud puhtaks ja Lahko noč (head ood)!

 

15 sept.

 

Hommik algas meil kella pole uheksast. Hiilisime tasakesi alla, kuna siin on alati nii vaikne, et tunneme, nagu magaks koik alles. Barbara oli lainud pojaga arstile, kuna Aljashil valutas koht. Mina olen nohuga kimpus juba siia tulemisest saati. Tilgub nagu mahlakask.

Barbara amm (Angelha) pakkus meile hommikusooki ja raakis et tema mees olevat ka kukkunud rattaga soites. Oli teisel jah silm taitsa sinine kui sostar, kui meid tervitama tuli!

Sook soodud ja juba kappasimegi kartulipollule, mis asetses paarisaja meetri kaugusel mae otsas. Seal oli vaga paikseline ent ma ei julenud siiski paevitusriiete vael ennast naitama hakata, kuna nohu oli vagev!

Sloveenlastel kaib kartulivott nonda, et traktori taha kinnitatakse ader. Traktorijuht istub rooli ja pereisa Danilo seisis adra taga ning lukkas seda traktori jarel. Nonda aeti siis vagusid lahti ja meie votsime jargemooda vagude vahele valmis ning hakkasime saaki koristama. Kartulisort oli miski punase varvusega ja uldiselt oli neid palju all. Jaaneka utles, et tunneb seasita lohna - ilmselt siis pannakse seda poldudele. Mina ei tundnud paraku midagi, kartsin hopis, et taskuratid saavad otsa ja mul tuleb korvitsalehti kasutama hakata.

Nonda me siis tootasime.

Kui Eestis olen harjunud pikemate vagudega, mis jaotatakse siis inimeste vahel mitmeks alaks, siis siin Sloveenias on vaod vaiksemad ja igauks saab oma isikliku vao. Kui see valmis, siis aidatakse teisi voi minnakse jargmise vao juurde.

Vahepeal pakuti juua veini, vett, ounakalja ning mahla.

Tood polnud palju, aga autokast sai peagi kartulit tais. Parast korjas igauks veel ambritesse korval peenral olevaid porgandeid, peete ja korvitsaid. Siin kasvab ka mais, aga seda ei korjatud.

Tagasi frmi joudsime umbes kella kahe ajal ja siis pakuti meile korralikku lounat. Kummaline oli see, et siin suuakse mannat guljashiga. On selline soolane manna. Pererahvas oli teinud ka kompotti maasikatest ning ountest-pirnidest ja valgest jahust pirukaid, mida nad kutsusid puhtel-iks. Eesti keeles voiks vastandiks oelda kukkel. Sees oli ploomimarmelaad. Soodi seda nappudega nonda, et kuklitukke kasteti marmelaadi sisse.

Ja koige lopuks siis toodi valja meie kingitud Vana Tallinn. See oli loomulikult vaga kange ja Barbara tundis sarnast maitset mingile nende maitsetaimele (herbs). ka moju kurgule oli tunda. Votsin kohe poolteist pitsi, kuna lootsin ikka nohust lahti saada. Koht sai loomulikult vaga tais, sest lounad on siin alati kolmekaigulised. Vaga viisakas on oelda siin maitsva toidu eest: Hrana je okusna ehk toit on maitsev. Kuna Sloveenlased pakuvad aina lisa, siis lopuks enam lihtsalt ei joua. Imam polni selodek! (koht on tais) on vaga hea abivahend - nagu esmaabiplaaster lapse valutavale sormele! Muidu jaadki sooma!

 

Ja parast sooki pesime nousid. Barbara arvas, et meile tanaseks aitab kull ja oleme piisavalt juba tublid olnud. Niisiis arvas ta et oleme vabad ega pea enam midagi tegema. Ta naitas meile ka, kus saab pesu triikida ja pesta ning kus asuvad kateratid jne.

 

 16 sept.

 

Dober večer!

Aratuskell kargas meile korva, kui telefonikella numbrid 9-t tahendasid. Jeee! Tana soidame pisikesse linnakesse, millel nimeks Ptuj.

 

Parast kiiret hommikusooki (nii saab seda ilmselt nimetada kull, kuna seekord saime einestada vaid tund aega tavalise pooleteise tunni asemel ega pidanud isegi nousid pesema)huudis vanaisa meid juba autosse ja kui olime lokid sirgu triikinud (sellel, et terve toalettruumi porand oli parast seda toimingut tihedalt karvadega kaetud, ei hakka pikalt peatuma), ladusime oma kondid pisikese (marki ei vaadanud) auto tagaistmele sirgu. Soit vois alata.

Ules ja alla, alla ja ules ning alla-alla-alla...nii kulges soit, mis siinmail tavaline. Ohku ahmides imetlesime umbrust...maed, mida umbritsesid pilved, nagu teeks keegi suitsukatet moskiitodele.

 

Mina isiklikult ei ole iial nii korgel merepinnast asunud ja imetlesin seda pilti taiega! Pikad Maisipollud valjaspool linna. Labisime Frami, kus samuti majad olid nii heas korras. Ilmselgelt on siin majandusega koik korras - valjaspoole paistab see kull! Isegi maal pole lagunenud maju margata, nagu Eestis ja vaga palju - enamik maju on krohvitud erksavarvilisteks nukumajadeks.

 

Motlesin kaua, et mis siin veel on teisiti ja leidsin vastuse - siin ei ole korgeid korrusmaju! Loodetavasti on neid pealinnas rohkem, sest Ljubljanas ei ole veel pikemalt ringi vaadata saanud.

Vanaisa laadis meid maha uhe vaiksema ristmiku aares ja kella 16.00-ks pidime olema tagasi.

 

Tirisin kaamera kotist lagedale ja meie retk vois alata.

 

Esmalt otsisime ules infopunkti. Leidsime selle suhteliselt kiiresti ning seejarel seadsime sammud lahedaloleva kiriku suunas, mis pidavat olema siinne suur vaatamisvaarsus.

Voimas oli see toepoolest, niipalju kui onnestus sellesse piiluda. Suur, avar, samas roske, nagu enamik kirikuid. Klopsisime palju pilte sellest. Jatsime kulalisteraamatusse ka meiepoolsed tervitused from Estonia. Kiriku taga asetses turg ning kohvikulaadne istumispaik. Turul muudi sellist kraami, nagu umbes poola turgudel: kaekotid, jalatsid, riided, puu- ja koogiviljad - ei midagi uut.

 

Seadsime sammud Drava joe poole. Seal lohnas samuti kuidagi roskelt. Nagu meil surnuaedades tavaliselt. Pikemalt me pidama ei jaanud ja tiirutasime linnas, kaamerad, fotoaparaadid napuvahel. Koik majad olid tpepoolest korras, hoolitsetud rodukastidega. Markasime, et ka sisehoovides lokkas rohelus.

 

Ilus oled, Sloveenia!

 

Joudsime kaart napus Dominikaani mungakloostri juurde, mille ees lebas kolm nn. tanapaeva munka. Need olid kohalikud noored, kes nautisid ilmselt lounapausi. Jalutasime sealses pargis. Alla jai jallegi Drava. See aaristab kogu linna. Istusime ja nautisime vaadet ning meile kaasa pandud saiakesi.

 

Lahkuma hakates porkasime kokku uhe mehega, kes midagi sloveenia keeles meile utles ja tutvustas end, et tema on muuseumi direktor, mis asus sealsamas kloostris. Kahju, et tollel direktoril nii kiire oli. Igatahes tahtis ta meiega suhelda, aga kiirus ei lubanud. Utlesime, et oleme Eestist.

 

Kummaline oli see, et hasti paljud lasid meile signaali, kui pilte tegime. Ilmselt nagid, et oleme turistid. Seal olid kaks plekkmehikest ja klopsutasime ka neist vaiksed jaadvustused. Suurte veoautode- ja busside juhid lasid signaali. Lehvitasime. Samas on tunne, et kui siin liikluses keegi kauemaks jaab motlema, siis lastakse ka signaali.

 

Sattusime kooli juurde, kus opilased sagisid. Suur staadion, suur koolimaja...ilus park selle korval ja pargis atraktsioonid pisematele. Kuidagi rahulik ja kitsad tanavad muutsid selle linna hubaseks.

 

Joudsime kauplusesse, kus muudi riideid. Jaanekal oli uhte-teist vaja ning olin talle turvameheks. Viimaks oli ka mul kott pungil ja lahkusin vaarikalt, koti kuljes tilbendamas poest kaasa hakanud valge kampsun. Hairekell loi signaali ja mina tostsin louga jarjest korgemale. Noh, et mina pole suudi, et ma tollele voorale villasele riidetukile nii hirmsal kombel olin meeldima hakanud! Muuja naeratas habelikult.

 

Vaatasin ringi ja ratast, et kus on Jaaneka. Astusin kauplusesse sisse ja kiikasin ringi, aga keda pole, seda pole. Lootsin, et teda samasuguse vahejuhtumi parast ( tahtmatu kampsunivargus)pole trellide taha topitud. Hmmm...

 

Kosserdasin uuesti riidevagude vahel ja kiikasin ka lasteosakonda, aga keda polnud, oli Jaaneka!

Motlesin koikvoimalikke motteid ning tegin tiire kaupluse ees. Viimaks hakkasin astuma sinnapoole, kus pidime kell 16.00 kokku saama. Leidsin selle koha kiiresti. Eks hirm oli ka, kuna kaart oli jaanud Jaaneka katte ja telefoni mul ka kaasas polnud.

 

Ka seal polnud minu kallist kursusekaaslast ning seadsin sammud tagasi kaupluse poole. Ja seal ta siis oli koiges oma elusuuruses!!!

 

Selgus, et tema oli alles usinasti riideid proovinud, kui mina otsustasin jalga lasta ja teda sinna poolalasti maha jatta!

Ehk suudab ta mulle kuidagi andestada!

 

Veel kiire lend marketisse - siin on oliivioli odav - koigest 2 Eurot sentidega (odavaim!). Loomulikult randas see mulle kaekotti. Ostsime Jaanekaga krobinaid ning kell oligi sealmaal, et meile tuldi jarele. Viimaseid minuteid istusime ladiseva vihma eest peidus uhe toreda hamburgeriputka ees katuse all.

 

Ja siis tuli Danilo.

 

Kogu tagasitee moodus vihmas ja kojamehed tegid koik selleks, et ma rahulikult kauneid vaateid saaksin jaadvustada.

 

Ja olimegi tagasi Sternis, kus Barbara ja Angelha meid ootasid. Toidulaud oli jalle nagu ake. Koogid, salat, kana, oad ning korvale hapukoor. Pugisime end tais nigu Garfieldi kass, kes traksidesse ei taha ara mahtuda. Seejarel arvasime, et voiks natuke triikida. Kell oli 18.00-paiku. Barbara palus, et me ei triigiks rohkem, kui tund, kuna kell oli palju. Lubasime olla sonakuulekad, kuid tegelikult...

Niisiis on kell 22.41 ja me just astusime triikimislaua aarest minema. Oigemini tuli Jaaneka mulle kallale, kuna ta ei saavat magada, kui keski pidevalt tagatoas sussu laseb. (olgem ausad - Jaaneka triikis ikka ka, tegime seda 15 minutiliste vahepausidega)

 

Niisiis lahko noč!

 

17 sept.

 

Nii kiiresti aeg lendab. Tana juba reede ja kuues paev siin, mis peagi oosse suubub. Alustan alles nuud blogi kirjutamist. Kiire tegelikult ei olnudki. Lihtsalt kole lobus!

Paev algas nagu ikka hommikusoogiga. Tana ootas meid Maribor. Pidime minema ujuma Fontaine nimelisse ujumiskeskusesse ja sinna meie teekond siis kulgeski

 

Paevapilet maksis 10 Euri ja selle eest sai veemonusid ning sauna nautida 4 tundi. Koorisime endal hilbud seljast ja kobisime sauna. Aga ohh sina jettus! Seal vupsasid ringi ihualasti mehed ja naised. Tegime habelikku nagu ega votnud end grammivordki rohkem paljaks, kui olime.

 

Tissiveskid seljas jalutasime Soome sauna leiliruumi ja sealt turgi sauna, kus uks harrasmees paljalt basseinis mulistades soovitas meil end veidi rohkem lahti riietada. Raputasime pead, nagu oleks meie kopsikud ette traageldatud - oigemini keevitatud.

Lahkusime sealt oige pea. Oli lihtsalt vaga ebamugav. Seejarel siirdusime basseinidesse. Onnekombel olid inimesed siin paevitusriietes ja moni oli isegi trikoo selga surunud, et voldikesi vahem reklaamida. Meie Jaanekaga nagime valja sarnaselt turkiissinised.

 

Uks pealtnaha kuuekumnene onkel ronis meiega basseini ja hakkas juttu veeretama, pooleldi sloveenia, pooleldi saksa ja natuke inglise keelt purssides. Ta raakis veidi Sloveenia ajaloost ja et on olnud insener. Nime ei maleta...oli midagi taolist, nagu Janek vms.

 

Mjahh...Eestis on ikka kenad tudrukud, arvas ta.

Loogastusime mullivannis, basseinis ja niisama ringi ujudes. Korra julgesime veel ka saunaruumidesse patseerima minna, aga paljaid tagumikke nahes ei jaanud sinna kauaks. Sloveenlastel on see ilmselt usna tavaline, et uksteist ei habeneta ka mitte vooraste ees. Uks tadi vaatas paris toredalt ja me vaatasime veel toredamalt vastu...:)

Selsamas sauna vaheruumis olid lamamistoolid, millel reas linadesse mahitud muumia-inimesed. Ilmselt on siin kombeks parast leili loogastuda.

 

Ja nii vaikselt lahenes aeg poole kolmele. Pistsime oma voileivad ounamahla saatel nahka ning lahkusime.

 

Kuna Danilo tulekuni oli jaanud terve tund, kulastasime lahedusesolevat Lidli kauplust. Taolised marketid on ka Soomes - umbes nagu saastumarket. Hinnad ei olnud vaga odavad midagi. Viinerid ja sardellid olid kull vaga kallid..eesti kroonidesse arvestatult vois kilose paki katte saada umbkaudu 60-80 krooni eest. Jaime seisma maiustuste leti aarde, kuna tahtsime kodustele jommidele midagi kaasa osta ja leidsime kummikommide koti. See randaski meile ostukorvi.

 

Valjas oli imeliselt kena vihmasajust hoolimata ning filmisin kovasti ja tegime ka pilte. Linn oli nagu vaike roheline paradiis magede taustal. Peagi tuligi Danilo.

Soit jatkus jutu saatel. Kusisime selle kohta, kus viinamarju kasvatatakse ja kui oigesti aru saime, siis oli see ilmselt Saksamaal. Siin on viinamarjad suht kallid. Jah - ka Sternis on viinamarju, aga vaid kaunistuseks. Neid otseselt muugi eesmargil ei kasvatata.

 

Kuna teed on siin kitsad ja kurvilised, kusisime ka, kui palju siin onnetusi on, ja saime vastuseks, et vahe.

 

Nii joudsime jalle onnelikult koju - sloveenia koju, kus meile peagi pakuti ube, peedisalatit, munapuljongit ja valget veini. Seejarel me puhkasime ja ohtupoolikul hakkasime jalle triikima.

 

Saime peaaegu kogu kateratikud, laualinad, voodipesu jne triigitud, vaid riided jaid veel, aga neid igaks juhuks ei julenud torkida - mine tea...teiste isiklikud asjad. Ise kull ei taha, et keegi naiteks minu sokke triigib:D

...ja kella 19.00 ajal tuli Barbara ja kusis, kas soovime midagi enne magama jaamist naksida? Joime tassikese teed. Rohkemaks polnud soovi, koht oli tais. Barbara utles, et nad hakkavad meie jarele igatsema, kui lahkume, kuna oleme toredad ja sobralikud ning teeme nii palju tood... (hmm - seda viimast me muidugi enda meelest ei teegi eriti. Rohkem on olnud valjasoite ja nipet-napet, kuid eks homme paistab. Siis on ju nadalavahetus)

 

Seejarel ma esitasin palve, et Barbara laulaks meile midagi sloveenia keeles ning terve see punt - Barbara, vaike Julja, Aljash, Anghela, Anghela mees ning Danilo laulsid meile mitu laulu. Plaksutasime. Aljash muidugi eputas kovasti ja tegi tantsuliigutusi. Talle pidavat tudrukud meeldima:)

Seejarel aga palus Barbara minul laulda. Laulsime uhe laulu koos Jaanekaga (Podral maja metsa sees) ning siis esitasin ka uhe enda laulu magedest. Seepeale uteldi, et sarnanen uhele Sloveenia lauljale Reginale, kes kais eurovisioonil Sloveeniat esindamas. Mis mul ikka kosta...waooo!

 

Ules tulles triikisime veel pooltunnikese ja seejarel voodisse. Homme tuleb kull toine paev.

 

18 sept.

 

Tana tousime pool tundi varem, kui tavaliselt - 8.30. Parast sooki asusime kohe maja kuurima. Mina puhkisin oues lillepuru, mis pottidest oli maha pudenenud ning Jaaneka pesi koogis nousid ja aitas sibulat tukeldada.

Kusagil kella 10 ajal laks lahti metsik soogitegu ja pliidiaugud olid koik erinevaid kastruleid tais. Hammastav, kuidas siin jouti koigel silma peal hoida ja koik olid sealjuures veel rahumeelsed. Igauks teadis tapselt, mida tegema peab. Saime tana teada, et nad on tegelenud selle turismitaluga juba 30 aastat ja et esmalt kuulus see Danilo emale Angelhale ning seejarel siis parandati Barbarale.

 

Igatahes votsid ka mehed koigest osa. Danilo voltis salvratikuid ning ka vanaisa valmistas sooki. Terve suur perekond uhe urituse nimel ja toite valmistati vaga mitmesuguseid. Ka Barbara ema Tatjana oli tulnud appi. Sloveenlased valmistavad riivitud kartulist pallikesi, praekana, lambaliha...veel pakuti hautatud lillkapsast porgandiga, millele valati peale mingisugune kaste ja pandi seejarel veel korraks ahju. Salatiks pakuti ube, kapsast, lehtsalatit ning peeti. Salatit valmistavad sloveenlased korvitsaoliga segatult.

 

Vaga maitsev on kohupiimakook, mida nad kutsuvad gibanitca. Kohupiim segatuna manna ning munaga rullitakse fooliumisse ning seejarel kateratikusse ja hautatakse seda vees monda aega. Tulemuseks on selline pehmemat sorti kook (monikord lisatakse sellele ka veel kreeka pahkleid) ja parem on seda suua lusikaga.

Mina poleerisin kateratikuga klaase ja viisin neid lauale. Tana pidi tulema siia 34 inimest. Jaaneka aga valmistas lillekaunistusi neljakandilistesse klaasist vaasidesse. Danilo ja Barbara olid lauad kenasti ara katnud.Veel maarisime leiva peale searasva-maaret ning laotasime peale peened, imeohukesed vorstiviilud. Siin on leivakaar paks, aga vorst ohuke. Koige peale tuli kitsejuust. See krudiseb hamba all.

 

Oppisime ara Sloveenia keelse valjendi Ali lahki kaj...ehk kas ma voin midagi teha?

 

Ka toidukaunistuste kallal nahti pisut vaeva. Need valmistatakse siin maitsetaimedest. Barbara naitas ette ja meie tegime jargi. Saialill, meliss, murulauk ja veel mingised herbsid, mille nime ei tea. Sidusime need kokku sellise peenikest laastukoort meenutava nooriga.

Kui esimesed kulastajad hakkasid lahkuma, laks lahti hirmsaks noudepesuks. Siin on olemas ka noudepesumasin. Onneks polnud nousid vaga palju. Suuremad taldrikud pesti masinas, aga oma pere tarbeks vajaminevad tassid, taldrikud ning potid-pannid tuli pesta kasitsi kraanikausis.

 

Parast koristasime koogi ning puhkasime lounalauas pool tundi, misjarel aitasime Barbaral last vaadata. Julija on imenunnu! Mina andsin talle suua ja Jaaneka juua. Aljash oli toonud malevoistluselt medali kolmanda kohaga ja karika samuti. Tema tegi meist veidi pilte ja loomulikult oli vaga onnelik karika parast.

Parast vaikest puhkust me pesime veel nousid ja koristasime ning einestasime. Seejarel oli ohtu juba kaes ja tulime ules.

 

Dober spanec (head und)!