Loodusturismi blogvv


Haapsalu kutsehariduskeooli loodusturismikorraldajad:

 

1. REET TARAKANOVA          10. KRISTI KARJANE         19. JANE KUKK

2. JANIKA SAVI                   11. KRISTI ROOTS           20. INGRID SALUJÄRV

3. JAANEKA POKS                12. VELVE FROLOV          21. MARTIN MIHK

4. JÜRI MÕNISTE                 13. TUULI PUUST            22. HELENA VETTI

5. IVIKA RAUDSEPP              14. JAAN LAATS              23. KÜLLIKE ADAMSON

6. PIRJO JUHANI                  15. SIIM LILLEOJA           24. GERTRUD LEPIK

7. ASTA VIIGIPUU                16. KAIE SAAREMÄGI       25. MARI TIIDUS

8. EVA CRAMER                   17. JANE SÜLD

9. MARJU NEEMRAND            18. MARITA ELSTING

Ja meie õpetajad:

 

PÄIVI KALJULA - loodusturismi korraldus

HELI HEIMO - inglise keel

ANNEMARI VAAS - kultuurilugu, giidide töö alused

MALL VAINOLA - Eesti floora, fauna; arvutiõpetus

REET SAAREVÄLI - suhtlemispsühholoogia

MARELLE MÖLL - majanduse alused, ettevõtluse alused

KRISTA PÕLLULA - hotellimajanduse alused

ELLE TEDER - äri ja ettevõtluse alused

 

JA NII SEE JUHTUS

 

Oli kord üks tore mõte. Mõte tiirles ja tiirles, kuni täis kasvas ning nii saabus üks tore grupp noori (vanuses 15-100 a) Haapsalu Kutsehariduskeskusesse loodusturismi korraldamist õppima.

Oh üllatust, kui selgus, kuivõrd sarnaste elualadega on seotud meie õpilased. Lauljad, tantsijad, loomakasvatajad, kokkamisega tegelejad, käsitööhuvilised, fotografeerijad, tervislike eluviiside viljelejad ning muidu muhelejad - kes kõik koondunud ühise mütsi alla! Ideed ühisest kapellorkestrist pole ilmselt kuigivõrd keeruline teostada. Mehine kamp, hoolimata sellest, et meie klassis õpib vaid 4 meest: optimistlik Jaan, muhe Jüri, lennukas Siim ning Martin, kes muidu ilus, tark ning osav. Jah - edasi tiguturistid, hüüaks seepeale Joosep Toots.

 

***

 

KLASSIVANEMA VALIMINE

 

Kõigepealt olgu ära mainitud, et naised on maa sool ja ilma naisteta oleks maailm tunduvalt kurvem (mehed - see repliik pärineb teie suust)! Sestap valisime oktoobrikuisele rabamatkale sõites Päivi eestvedamisel avaliku hääletuse tulemusena klassivanemaks Reet Tarakanova ning tema abiliseks Küllike Adamsoni. Reeda trumbiks on tasane, arukas meel ning Küllike lubas meid aegsasti jooksurajale meelitada. Eks näis! Kallid Reet ning Küllike! Meie "rohelised hinged" on nüüd teie kätes. PALJU ÕNNE! Loodetavasti ei jää need suured "teod" ka nüüd tulemata.

 

...ja et ei jääks mainimata, siis Küllikese eestvedamisel sai teoks ka klassi esimene ühine ujulakülastus. Paraku pelgasid häbelikud Eevatütred ihualasti rahva sekka ilmuda (trikoode kojujätmist võib ilmselt vabandavaks asjaoluks pidada) ning basseinis suplesid tol õhtul vaid Küllike ning Kaie.

 

 

***

 

 

Kuid kullakesed, see on alles algus.

Ühel hommikul luges meie loodusturismi õppejõud Päivi (tore, lahke, naeratav) meile ette Küllikese kirjutatud innovatsiooniteemalise essee, milles autor osava sulega innustas kõiki looduses järgima nn. "tiguturismi" põhimõtet: Näha rohkem, see on näha vähem! Võtke aega ning loodus kõneleb teiega hingest hinge.

 

Eelolev kirje tõi enesega kaasa järjekordse otsuse - me laseme enestele valmistada särgid. Otsus võeti arutlusele Müürivahe kohvikus ning ühiselt kaaluti särkide värvi, tegumoe, trükipildi ning kraelõigete üle - detailsusteni välja. Särki hakkab ehtima Siimu loodud tigu ning Küllikese loosung.

 

Lõbusad hetked koos soomlaste ning poolakatega Haapsalu munakivistel tänavatel.

  

Kogunesime väikeseks pundiks (Velve, Asta, mõlemad Janed, Tuuli, Jaaneka, Küllike Ja mina) ning läksime Haapsalu peale soome ning poola loodusturistidele linna tutvustama. Kokku saime lossihoovis ning rahvast kogunes hoolsalt. Vaatasime valge daami ilmumispaika aknaruudul ning kõnelesime lossist endast. Meiega oli veel giid-õpetaja, kes oskas haapsalust enamatki pajatada. Jalutuskäik läbi linna kulges rahulikult ning suurt seinakella nähes hüüatas kõik see mees rootsi keeles läbisegi aega. Jah, eks ka soomlastele, poolakatele õpetata rootsi keelt. Tore äratundmine!

 

Vaatasime ka laste mänguväljakut ja proovisime puust meisterdatud paadil edukalt "Titaniku" armunuid etendada. Turistid teadsin mõndagi Haapsalu kohta ka juba varem. Viimaks jõudsime sanatoorium "Laine juurde" ning rääkisime külalistele legendi murtud jalgadega mehest, kes pärast sanatooriumis veedetud aega ime läbi kosus, et sealt minnes võis oma jalutuskepi pooleks murda ning kepseldes lahkuda.

Meie ringkäik jõudis otsaga finišisse raudteejaama juures ent loodusturistid on teada-tuntud aktiivsed inimesed ning üheksakesi suunduti edasi "Müürivahe kohvikusse". Jane, Asta, Velve, Küllike, Kaie, mina, Jaan, Jüri ning Tuuli. Sealsed koogid, jäätised, praed ning tee on teada tuntud oma headuses. Istusime ja lobisesime seni, kuni kodutee läve alla igatsema rullus ja magamisajast nappus kuklasse koputama hakkas.

Haapsalu vanalinnas aga on olemas mõnus hubane bowlingukoht. Jane näitas, kuidas õiged naised mängima peavad ning tegi sirge seljaga kõigile silmad ette. Seejärel arvas ta, et on end piisavalt tõestanud ning järgmise mängu oleks võitnud Küllike, kui mitte aeg poleks olnud nii armutu.

Mõned kangemad meie seast aga siirdusid veel edasi "La Kaffeesse", seejärel aga "Posti" baari ning pärast nimetatud paikade sulgemist otsustasid ka viimased oma kondid kokku korjata ning koju und orjama minna.

Jälle üks edukas päev.

 

 

***

 

Täiega rappa hakkas vedama meil juba oktoobrist. Seda siis ühes kogu tööka kollektiiviga. Nimelt korraldati meile otse oktoobrikuu alguses väljasõit Marimetsa rabasse.

Ilm soosis meid täielikult. Kui kogu ülejäänud nädala kestel tuli taevast ämbrite kaupa vihma ning külm tõmbas huulenurgad sisiseks, siis tol päeval paistis päike ning tuuleke haaras meid hellalt kaenlasse. Küllap oli see miskine vaikiv kokkulpe ilmataadi või kes teab, kellega.

Igal juhul...bussist väljujad kupatati sõbralikult rivvi, nagu hakataks kohe mängima tuttavat telefonimängu. Me saime sümboolselt nummerdatud, et keegi laugaste vahel kaotsi ei läheks. Siis aga võis matk alata. Eesmärgi püstitasime ka: igaüks meist korjas meeneks kaasa väikese taime, mis iganes näppu juhtus, et sellest hiljem koostada herbaarium, illustreerimaks meie matka.

Algselt püsiti ilusasti rivis ent siis otsustas teatud vähemuslik kontingent asuda harrastama nn. tiguturismi. Uuriti mättaaluseid ja klõpsiti pilte. Peatuti, et kuulata, kuis voolab oja ning kuidas kivid käredas vees sosistavad. Vaablaste hiiglaslik pesa pani ahhetama ent samas hirmus tarduma. Vaid meetreid eemalt julgeti kaeda nende askeldamist.

Ja siis läks lahti see kilomeetreid vältav sumpamine ujuvlaudadel, mis kuidagi erilist usaldusväärsust ei suutnud tekitada. Kohati tuli moodustada baltiketi sarnane ühisrivi, et kuiva nahaga pääseda. Ühel meie seast see siiski ei õnnestunudki. Ent pole ju matka ilma seiklusteta.

Päivi tegi ettepaneku laulda. Nii siis hälliti kolmel häälel  (Päivi ja kaks Kristit)kaanonit tekstil "Meil aia äärne tänavas" Lehvitused Lydiale, kes varjuriigist seda pealt vaatas. Loodetavasti kukkus kenasti välja.

Peatuti, et kuulata legende laukasse uppunud neitsitest, einestati ning teekond tagasi jätkus juba rutiinselt tammudes - (jälle need vettinud lauad!). Samas - Kristi ei kurtnud, talle pakkus säärane õõtsuv jalgealus mõningast vaheldust.

Kui tibud pärast kokku loeti, selgus, et kõik olid pääsenud. Kanged inimesed siin Eestimaal!

 

KÜLASTASIME REISIBÜROOD NING HAAPSALU INFOPUNKTI.

 

Reisifirmas Go-Travel võeti meid väga soojalt ja südamlikult vastu. Saime teada et Go-Travel on kunagisest Cassandrast välja kasvanud reisifirma, mis vahendab nii bussi-, rongi-, laeva-, kui ka lennureise üle maailma. Kui 1994-95 Cassandra nime all tegutsedes oli põhisuunaks teenendada esmalt soome turiste Eestis ja Baltikumis, siis alustati juba ka õppereiside korraldamist ning pärast Cassandra bussipargi loomist võib pakkuda ka reise Euroopasse. 1999-2000 muutub Cassandra juba kõiki reisiteenuseid pakkuvaks reisibüroode ketiks. Avatakse mitmeid müügibüroosid, kuni 28.juulil 2005. a. võeti kasutusele uus kaubamärk GO Travel Cassandra ning avati uus teenindusbüroo. Sellest ajast on võimalik interneti teel lennureiside pileteid broneerida. 2007-ks aastaks on GoTravel majandusliku stabiilsuse saavutanud ning avanud oma uue GoTraveli veebilehe.

Reisibüroos tutvusime natuke reisibüroo töötaja töökavaga, uurisime, kui suur peaks olema keelteoskus, milliseid pabereid tuleks esitada viisariikides, mille vastu ja kas on vaja end vaktsineerida, mis on reisikindlustus jne. Meid vastu võtnud krapsakas naisterahvas Kaire Reiljan on tegev ka Haapsalu giidide ühenduses.

Haapsalu Infopunkt aga oli alles kolimisjärgus eelmistest ruumidest veidi avaramatesse. Haapsalu infopunkt on kui väike peegel Haapsallu. Siin peaks töötaja suutma turistile juhatada kätte kas mõne hubase kohviku, läheneva kontserdielamuse, lossihoovi või pakkuma majutusvõimalust (seda ka väljaspool Haapsalut). Müügil on kõikvõimalikud suveniirid, tassid, taldrikud, kaelaehted ning märgid, loomulikult ka lähiümbrust tutvustavad kaardid.

Tänavust turismihooaega hindas Haapsalu Turismiinfokeskuse infokonsultant Anneli Haabu edukaks — infot saama pöördus I–punkti mullusest ligi 14% rohkem inimesi.

„Meil tuli keskmiselt iga kahe minuti järel teenindada uut klienti,” nimetas Haabu.

 

 

TAPATÖÖ JUMAL

Yazmina Reza

  

Kuressaare Linnateatri etendus 5. nov. Haapsalu Kultuurimajas

 

Lavastaja: Jaak Allik

Kunstnik: Jaak Vaus (Ugala)

Veronique Houllie: Kersti Kreismann (Eesti Draamateater)

Michel Houllie: Sulev Teppart

Annette Reille: Piret Rauk

Alain Reille: Jüri Aarma

Kostümeerija: Laivi Koppel

Lavameister: Ahto Matt

Valgustaja: Triin Rahnu

 

Kultuurimaja saal pimeneb Vivaldi „Aastaaegade” saatel. Ruum on mõne mööblitükiga (laud, mõned toolid, vaas tulpidega) kujundatud elutoaks, milles kohtuvad kahe perekonna vanemad, et arutada üht inetut intsidenti, kuis üks 13-aastane poeg teisel endavanusel kakluse käigus kaks esihammast välja lõi. Kohe üsna alguses selgub, et süüdlaspoole perepeal, kelleks on pintsaklipsustatud vandeadvogaat (keda mängib Jüri Aarma), ei ole tegelikult tahtmistki asja lahendada. Tema põhiliseks vestluspartneriks on kogu õhtu vältel telefon, hoolimata sellest et tema naine (Piret Rauk), sellest juba üsna keema kipub minema. Ka plahvatus pole kaugel, kui seesama telefon mõni tund hiljem kenasti tulpidega ühes vaasis suplemas ära käib.

 

Ent ka ohvri isal on mõni luukere kapis hamstri näol, kelle ta lihtsalt tänavale lahti lasi, kuna ei kannata närilisi. Hiljem jah, pakkus too õnnetu loomake kõneainet vaid sellega, et „Küllap ta paneb praegu kusagil (konteineri ääres) pidu”. Satiir siis või tragöödia…võta näpust – pere on väike, aga suur skandaal!

 

Kui esmalt püütakse situatsiooni lahendada rahuliku vestluse käigus ning külaliste maitsemeeli ergutatakse hõrgu Klafuti`ga, mida lahke pererahvas oma käega on valmistanud, siis viimaks ei olegi luubi all vaid poegade mässumeelsus vaid skalpellinuga tungib sümboolselt sisemistegi kihtideni. Klafuti vahetatakse välja pudeli tummisema vastu ning isegi naised hakkavad meespoolte arvates kisama kui heeringalaeva pootsmanid.. Sellest stseenist pärineb mitmeid leidlikke kilde, nagu näiteks:

 

„Kas te ei kannata hästi alkoholi?” Mispeale küsitav – ehk K.Kreismann perenaise kehastuses vastab:” Ma kannatan üldse kogu aeg!”

 

Mõtteterad, mis järelhüüuna kõrvu kajama jäid, olid siiski suhteliselt sünged:

 

„Noored lähevad altari juurde õnnelikena, kuna keegi pole neile öelnud, mis neid ootab. Nad saavad lapse. Vanad sõbrad mõtlevad., et nood on hulluks läinud, sest miks peaks üks eluterve inimene neid väheseid päevi, mis veel insuldi või infarktini jäänud on, mingi lapsega rikkuma?”

 

Pärast selliste elulugude keerdpõimumist tahaks vägisi uskuda, et abielu on suurim koorem, mille Jumal meile peale on pannud!” Eriti siis, kui selle tõestuseks plahvatab publikumi pea kohal heleda laksuga prožektor ning paneb sellega tuletõrjealarmi tööle. Näitlejate professionaalsust see aga karvavõrdki ei häiri. Töö läheb õlitatult edasi ja rahvas, paistab et naudib. Saalis on istekohtade järgi umbes 200 inimest.

 

 

LTO9 kursuselt külastasid seda etendust Jüri, Janeka, Asta, Jane Süld, Helena, mõlemad Kristid, Kaie, Küllike ning Reet.

 

Sellega meie kultuuripidu aga ei lõppenud ning me siirdusime edasi Jane, Kaie üürikasse, et muljeid vaagida ning rääkida natuke klassi kroonikast. Viimast me siiski kuigivõrd ei teinud, välja arvata vast see, et Kaie püüdis leida loo esitajat ning lugu ennast, mis lõpetas etenduse. Jah, kahjuks me ei jõudnud selleni, kuna kuuldud lugude hulga järel tundusid pakutud variandid kõik ühel hetkel liiga sarnased. Õhtut jääb meenutama siiski paar positiivset mõtet:

Et õppida keeli (kõne all oli rootsi keel), tuleks vastavad sildikesed nende rootsikeelse nimetusega kleepida kõigele, mida majapidamises kohtame. Küllap siis lõpuks ka koidab.

 

 KUIDAS ME LINNUVAATLUST TEGEMAS KÄISIME

  

Reedel, 30. oktoobri pärastlõunal jõudis kätte see kaua oodatud päev, kus LT09 terves koosseisus veelinde määrama suundus.

Eelneva nädala jooksul toimunud katsetega oli juba kindlaks tehtud, et jumal hoiab loodusturiste – külm ja tihe sügisvihm kallas ööpäev läbi ning lakkas vaid järgmistel juhtudel:

a)      kui LT09 hommikul kooli läks;

b)      kui LT09 teise majja sööma marssis;

c)      kui LT09 õhtul koju läks;

d)      ja loomulikult jäi sajusse auk ka sel päeval, kui toimus ekstreemmatk Marimetsa rappa...

 

Nagu ülal olevast jutust juba aru võis saada, ei sadanud ka linnuvaatluse päeval. Kui vinge tuul välja jätta, oli ilm täiesti OK. Õigupoolest oli tuul nii vinge, et kippus pisitasa sokke jalast viima... Ilmselt viimasest asjaolust tulenevalt ei olnud ka suurt midagi hotelli nurga tagant lahele piiludes määrata, kuigi seltskond oli varustatud erinevate vaatlusseadmetega. Nii kuulus meie „relvastusse“ üks veneaegne binokkel (Asta), üks vähe uuemaaegne pirakas binokkel (Siim) ning Valkeri (mitte ei oska öelda, kumb see oli – mõlemad on ühtemoodi karvased) poolt kaasa tassitud jõhkralt suur statiivile toetuv asjandus. Viimase taha moodustus ajuti kenake järjekord. Lõpuks suutsime Valkeri (no ikka see, kes EI kirjutanud „Väikest veelinnu raamatut“) näpunäidete põhjel ära määrata kümmekond kormorani, taamal loksuvad luiged, mõned talvesulestikus naerukajakad ning kosklapaari. Viimaseid ei näinud õigupoolest peale minu ja Valkeri mitte keegi, sest nad kihutasid kohe minema... Kompensatsiooniks saime hulga huvitavat juttu 2x aastas meid väisavatest rändindudest.

 

Üle lendas veel üks punt sulelisi ning Valker andis teada, et tegu olla olnud lagledega. No kuidas kurat saab üle vilksatava kõhualuse põhjal aru saada, kes see oli?! Ma suudan silueti järgi ainult tuvi varblastest eraldada – esimene on tunduvalt suurem ja linnas teisi naljalt ei näe. Paistab, et arenguruumi on veel küllaga :oP

 

Tuul pööras ennast ning hakkas seltskonda tasapisi merre suruma. Restorani nurga taha ei õnnestunud enam varju pugeda ning üritus otsustati lõpetatuks lugeda. Lisaks olime ära määranud ka kõik, mis lainetes vähegi elumärki andis.

Autosse pugenuna selgus, et meie hulgas ei ole ühtegi kohalikku. Kuna vaatluskohta jõudsime kavalalt Jaani sabas, ei olnud meil nüüd enam aimugi, kuidas kesklinna tagasi saada. Õnneks märkasime mööda vuramas Mall Vainola autot – no kuhu ta mujale ikka võiks minna, kui kesklinna! Kimasime talle võidurõõmsalt järgi. Äkki keeras Vainola pisike autopunn mingi suvalise plangu vahelt sisse keeras ning läinud ta oligi... Olime sunnitud tõdema fakti, et nüüd me ei tea enam üldse, kus oleme... Ühtlasi oli kummalisel kombel ka tänav ära lõppenud, paistis sadama moodi asi ja tükike merd. Auto ringi keeramise käigus avastasime täiesti kobeda olemisega kohviku, kuhu üksmeelselt sisse trügisime. Kuum kakao ning kohvi tõid peagi sinakatele ninadele loomulikuma tooni tagasi. Üks koolinädal oli taas läbi saanud.

 

Korrespondent Kaie :o)

 

NOVEMBRIKUINE LOODUSTURISTIDE RÜNNAK VEEKESKUSE PIHTA VÕTTIS VEDU

 

...Ning tarkade nägudega aktivistid eesotsas Küllikesega (Jane, mina, Asta, Helena, Kaie, Reet oma pisikeste põngerjatega) võtsid end ujula esikusse järjekorda, kes kiiremini basseinide poole stardib. Jõudsime suhteliselt üheaegselt ning maandusime esmalt aurusaunas. Isiklikult pelgasin natuke oma säärtel asetsevaid sinikaid (oli üks trepp, mille olemasolu ma unustasin), ent maakaarti pole keegi keelanud ujumisasutustesse kaasa võtta.

 

Aurusaun aurutas mõtted selgeks ning vinna virgeks. Nüüd jätkus ka julgust jahedasse vette karata. Olin vist enam-vähem viimane, kes lastebasseini sumatas. Reeda nummid tütrekesed tahtsid hirmsasti vähki ning merikilpkonna mängida, nii etendasin kord seda, siis teist. See ilmselt väga tõetruult ei õnnestunud, kuna lapsukesed kilkasid ja plaksutasid käsi - noh, ehtsate mereelukate puhul oleksid nad ilmselt kabuhirmus põgenenud, aga olin leebe peletis, kes ei hammusta ja päikse käes vedeleda armastab. Kui olin piisavalt showd teinud, räntsatasin lahedasti sooja mulliveelähkrisse. Seal oleks võinud tukastama jäädagi.

Siis aga avastasime Helenaga liutoru ning et sellest saab aja peale alla libiseda. Jane vaatas kellaaega ning meie muudkui libisesime. Kahjuks tegi Helena mulle libisemise osas ära ning ma põgenesin basseini tagasi.

 

Küllike aga oli kõhuli täiskasvanute ujumisbasseinis ning niiviisi sulpsasime sinna ka meie. Edasi-tagasi tiirutades möödus aeg märkamatult. Vesi on tervistav - "Terves kehas terve vaim" rippus kunagi Pärnu kesklinna ujula seinal hariv sildike!

Jõudsime veel korra aurusest saunaruumist läbi volksata kui aeg sai täis ning me jäime Eevat ootama, et talle üllatust valmistada. Eeva töötas nimelt siinses ujumisasutuses instruktorina.

 

Rivistusime uuesti eesruumis valveseisangusse ning võtsime Eevakese pidulikult vastu. Meie väike nali, et alles tulime ja hakaku meid nüüd hoolsasti meistrivõistlusteks välja õpetama, läks vist läbi, sest mainides, et oleme siiski juba minekul, tabasin tema näolt kergendusevarjundi.

 

ÕHTU REEDA JUURES

  

Kuna kooliajast jääb meile igal juhul väheseks, et ninapidi koos olla, siis tegi Reet ettepaneku tema juurde minna. Kolistasime poest läbi (siinkirjutaja tahtis kõiki kartulikrõpsuks sööta) ning potsatasime Reeda juurde. Reet tõi puud, tegi tule ning Jane abistas lastele söögivalmistamisega. Meie, ülejäänud  krõbistasime poekottide kallal millest ilmusid nõiaväel nähtavale juust, krõpsud ning mitmesugused kihisevad joogipudelikesed. Võeti istekoht Reeda voodil ning lapsed tantsisid meie keskel lõbusasti ringtantsu. Arutluse alla tuli tulevaste sünnipäevalaste ning jõulupeo saatus. Kõik ütlesid sõna sekka. Oli hea ja hubane. Teinekordki - kui kassi kodus ei ole, siis hiired pidutsevad.

 

***

 

Järgmisel koolinädalal jätkus arutelu, kas süüa aastalõpu sünnipäevalaste kringlit koos jõuluvanaga või oodata jõuludega suveni ning pidada lihtsalt sünnipäeva. Ent siis algas Päivi tund ja meie mokalaat pidi lõppema. Õiget puutepinda tabades kargas pingist üles rõõsa näoga Asta ning kinkis Päivile meie logoga särgi. Päivit üllatas see liigutus väga - ta oli ülimalt loksutatud. Siis saime särgid ka meie - õpilased.

Pärast loodusturismi tundi jõuti ühisele järeldusele, et õhtul toimub hostelis party. Ja siis...viimaks kauaoodatud õhtul osteti "Kastani poest" kokku kõik vähegi väljanägevad produktid ning suunduti majutuspaika. Kell 18.00 istuti lauda ning külas oli ka päkapikk, keda kehastas Ivika väike tütreke. Jagati jõulupakke ning tunti end hästi. Jaan sai linnumajakese, Jane siganotsu näoga köögiriistade hoidja, Jüri - kõige maiam mugis hoolega saadud mõngleid, Küllikesele kingitud sinine nailonsärk (mis oli tegelikult kott) sobis tema silmadevärviga, Ivika haviküünal veel ujuda ei osanud. Jaaneka sai helkuri ning läks sellega tänavatele promeneerima. Loodusturistid helendagu tähena pimenduvas taevas.(Ka Päivi ühines meiega ent siiski vaid tunniks. Jaan oli toonud lauluõli ning tuju läks õige toredaks. Peo käigus tärkas ka andekaid ideid ning hakkasid tekkima huvitavad ideed oma firmast, laulukoorist ning Käbi motelli korrastamisest. Tehti ettepanekuid teha talgud. Teemat arendati edasi ja ka Päivi võttis vedu.

 

Konjakit tekkis üha juurde ja ideed läksid üha pöörasemaks.

...Viimased, kes lahkusid olid Kaie ja Jaan ning Kristi (seekord mitte mina, mind polnud...nuuks).

Teinekordki paluks!

 

 

KLASSIÕHTU

 

Meie ühiseks ettevõtmiseks veebruari külmal õhtul sai ühine filmiõhtu koolimajas. Kohal olid Kristi Karjane, Gertrud, Jane Süld, Marita, Jaaneka, Jaanika, Kaie, Küllike, Siim, Jaan ja Jüri.

Rahvas hakkas kogunema kella 20.00-ks õhtul ning kui Kristi Roots (loo kirjutaja) toanaabritega kohale jõudis, oli pižžaküpsetamine juba alanud. Toidulauda täiendati ohtra õlle, kangema napsi ning kõiksugu krõbinatega erinevas dipikastmes. Nüüd võis "Armastus kolme apelsini vastu" alata.

Rahvas kogunes ühtsesse tooliderivvi ning asus nautlema. Kõhulihased reageerisid ägedalt iga Nüganeni sketši peale ning naermiselihased olid nii pinges, et neile poleks kannatanud riputada  ainsatki niidisokipaari. Nad oleksid rebenenud!

Kuulasime Lennonit ning laulsime karaoket. Ka tantsumeelsed said keblutades keskpõrandale kokku. Eriliselt jäi meelde lõbus Gertrudi ning Kristi Karjase šõu. Eks meeleolud olid laes ja ajapikku ilmus tantsupõrandale teisigi paare.

Aeg kulus lobisemisele ja mõnusalt olemisele. Väsinud Küllike toetus klassinurgas tooliseljale ning nii mõnedki silmad vajusid vaikselt kinni. Oli aeg lahkuda. Aga leidus ka kõvemaid pidulisi (Jaanika, meie mehed ning Kristi Karjane), kes jäid pidutsema hommikuni.

Järgmisel päeval jõudsin kooli kõik peale Jüri, kes tekikuhja all karuotti teeskles. Viimastesse tundidesse ta siiski jõudis. Aplaus!

 

VIRUMAA, ME JÄTTA SIND EI SAA

3-4 mail toimus MISA projektikonkursi "Meie Eesti" raames rahastatud kahepäevane õppereis teemal "Virumaa, me jätta sind ei saa" Ida-Virumaale Haapsalu Kutsehariduskeskuse ja Kopli ametikooli õpilaste osavõtul. Projekti eesmärk oli erinevast rahvusest ning kodakondsuseta kodanike integreerimine Eestisse. Projekti rahastasid Euroopa Liit, Kultuuriministeerium ning Migratsiooni- ja Integratsiooni sihtasutus MISA.

Kaasatud oli 53 inimest: 6 õpetajat ning 47 õpilast.

Ida- Virumaa on rikas ja vastuoluline piirkond. Maakonnal on suured tööstustraditsioonid – siin asub enamus eesti tööstus- ja energeetikavõimsusest ja siin toodetakse ca 16 % Eesti tööstustoodangust. Maakonnas asuvad: Eesti veerohkeim jõgi – Narva jõgi, Eesti suurim järvestik - Kurtna järvestik, Eesti sügavaim allmaakaevandus- Estonia kaevandus ( 70 m), Eesti kõrgeimad korstnad - Eesti Elektrijaam ( 250 m), Eesti kõrgeimad tehismäed - 173 m merepinnast, Eesti kõrgeim juga - Valaste juga, Eesti kõrgeim pankrannik- Ontika, Eesti pikim rand – Peipsi ääres, Eesti pikim mereäärne supelrand – Narva- Jõesuu 7, 5 km, Eesti vanim tegutsev klooster – Kuremäe klooster. Võib-olla tuleks edendada piirkonnas turismindust, et oleks sealkandi inimestel tööd ja leiba ning et rahvas ei jätaks maha sealseid asulaid.

Kõik need küsimused, millele läksime vastust otsima, said reisi käigus ka vastuse. Lisaks nägime ja kogesime nii kurba kui ilusat.


Meie õppereis algas 3. mai hommikul kell 8. 00 Haapsalu Kutsehariduskeskuse juurest. Koheselt bussis rääkisime lühidalt reisi eesmärkidest, rahastajatest ja Eesti ajaloost. 

Esimene peatus oli meil Tallinnas, kust võtmise peale Kopli ametikooli õpilased. Seejärel jätkus sõit Narva poole. Teise peatuse tegime Jõelähtme (Rebala) muinasaegsete kivikirstkalmete juures, kus Jaan rääkis meile Eesti muinasajaloost ja nendest kivikirstkalmetest. Siim rääkis meile bussis Kostivere karstialast - saime täiendada ka oma geograafiaalaseid teadmisi.

Kohtla- Nõmme poole edasi sõites rääkisid Kristi Karjane ja Kaie meile Ida- Virumaa minevikust, tulevikust ja tänapäevast. Kohtla – Nõmme kaevandusmuuseumisse jõudes olime näinud keskonnasaastet ning tuhamägesid ja saanud Ida- Virumaa kohta teada nii ajaloolist tausta kui ka keskkonnakaitsealast teavet. Saime lühiülevaate ka 1987 a nn fosforiidisõjast, mis tõendab, et ühisel nõul ja jõul võib mägesid paigast liigutada. Rahva vastuseis kaevandustele oli nii ilmne ja nii üksmeelne, ei see sõda võideti.

Kohta kaevandusmuuseum oli meile väga huvitav, oli tõesti põnev näha, kuidas kaevurid

on töötanud ja elanud. DSC_1022.JPG

Töötingimused maa all ei olnud just kõige meeldivamad- kaevuri töö on kindlasti väga raske: pimedas, külmas ja rõskuses. Nägime, kuidas põlevkivitootmise masinad vanasti töötasid, õpilased said ise puurimistki proovida. Tõeline elamus oli ka kaevurilõuna maa all – kaevurikiivrites, jopedes ja kaevurilampidega. Saime sõita ka kaevandusvaguniga, mis tegi üsna koledat häält ehkki juba kiirusel 70 km/h pidavat tollel monstrumil nina ülespoole tõusna ja kiirus polnudki seetõttu suur. See-eest Mari tegi küll üsna koledat nägu ja oli ilmselt õnnelik, et asi päädis paari minutilise sõiduga. Onu, kes meile ekskursiooni tegi, pistis vahele kelmikaid klippe kaevurite seiklustest ja huvitavatest seikadest maa all, kuidas üks eriti musklites vägilane olla daamide juuresolekul labitale liialt palju sütt kühveldanud, nõnda et püksid rebenesid - või kuis venemaa daam läks naarikakasukat püüdma ent sattus käsipidi ehtsasse pasahunnikusse:D - kus need kaevuridki vaesekesed pidid saama, kui häda käes.


Kohtla- Nõmmelt sõitsime edasi Oru parki, kus tegime pargiga tutvumiseks ja pargiga seotud ajaloosündmuste meeldetuletamiseks kahetunnise jalgsimatka. Pargi ajaloost ja meie esimese presidenti K. Pätsi seotusest pargiga rääkis meile Pirjo, keda toetas ja abistas õpetaja Anne- Mari. Vaade oli lummav ja valge aed õites.

Toila- Oru park rajati eelmisel sajandivahetusel Peterburi kaupmehe Jelissejevi suvelossi ümber. 1934 aastal ostsid Eesti töösturid Oru lossi ja pargi ning kinkisid selle EV riigipea K. Pätsile suveresidentsiks. Loss hävis Teise maailmasõja käigus. Edasi sõitsime Vaivara valda.

DSC_1150.JPG

Kes meist ei teaks nii levinud laulusõnu - „ Kuni su küla veel elab, elad sina ka. . . “ Oru pargist sõitsime Vaivara valda, kuna Jüri oli meile ette valmistanud tutvumise mahajäetud alevi- Viivikonnaga, mis on elav näide sellest, mis juhtub kui piirkonna inimestel ei ole enam tööd- kõik muutub mõttetuks ja trööstituks. Viivikonna on tõeline tondiloss ja paneb iga inimese tõsiselt mõtlema- mida ette võtta, et olukorda parandada. Viivikonna jättis meile kõigile unustamatu mulje oma hüljatuse ja mahajäetusega. Ise seal elada ei tahaks. Silme ees on siiani läbilõigatud raudteesild, nagu katkenud tee.

DSC_1308.JPG     DSC_1332.JPG

 

Viivikonnast suundusime edasi Vaivara valla Sinimägedele, kus Jüri rääkis meile Sinimägede lahingust 1944 a suvel Teise maailmasõja käigus. Lahingut kutsutakse Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu ja Eestimaa Verduniks. Selles lahingus langenud sõjamehi tuleb mälestada, sest iga lapp maast nendel mägedel on kaetud inimverega, mis seal voolas ojadena. Punaarmee Sinimägesid vallutada ei suutnudki.

Edasi suundusime Narva. Majutusime kibekiiresti hotelli ning pärast õhtusööki kiirustasime ööekskursioonile, et näha Narva linna. Narva linnast rääkisid meile Jane ja Asta. Narva on Eestis suuruselt kolmas linn, kus elati juba kiviajal. Esmakordselt mainitakse Narvat Novgorodi kroonikas 1172. aastal. 13- 14. sajandil põletasid vene väed kolmel korral Narva maha, kuid linn ehitati uuesti üles ja püsib tänaseni. Me ei peaks Narvat alahindama. See on kaunis ja vaatamistväärt linn. Pärast Teist maailmasõda asustati linn peamiselt migrantitega. Teise Maailmasõja käigus hävitati Narva linna vaatamisväärsused Nõukogude vägede pommirünnakutes täielikult- alles on ainult 2 barokkstiilis maja ja raekoda, need me otsisime üles ja imetlesime nende arhitektuuri. 1. jaanuari 2009 a seisuga on Narva elanikest ainult 4 % eestlased. Elanikke on seal üldse 65 900, eestlasi 2600, suurim rahvusrühm on venelased, keda on 80% rahvastikust.

23. 00-ks naasime hotelli DSC_1364.JPG ja läksime magama, tõusime 4. mai hommikul kell 7. 00, seejärel hommikusöök ja kohe jälle ratastele, sest kes raatsib vähest aega maha magada. Suundusime Narva- Jõesuu poole . Tee peal rääkis meile Mari Narva jõest. Narva-Jõesuust rääkis meile õpetaja Leelo, Esimest korda mainitakse Narva- Jõesuud 1503 aastal Liivi Ordu ordumeister Plettenbergi dokumentides. 1868 a sai nimeks Hungerburg (näljalinn). Nime andsid saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast mingit sööki. Linnaõigused sai 1993 aastal. Siin asub Eesti Pikim- 7, 5 km pikkune liivarand. Nõukogude ajal oli oluline kuurort. Tänapäeval elanikke 3011, neist 76 % venelased, 13 % eestlased ja 10% teised rahvad.

Järgmine objekt, mida avastama sõitsime oli Sillamäe. Esmamainimine 1502 seoses taani rüütlite maabumisega Narva lahe kaldale. 20. sajandi 20-ndatel rajas Eesti -Rootsi konsortsium Sillamäele põlevkivitehase. Pärast Teist maailmasõda asus Sillamäel vangilaager 5000 vangile. Sillamäe ehitised, mis on pärit 1940-50-ndatest aastatest on Eestis ainulaadsed-autoriks Leningradi Arhitektuuri Instituut. Nende arhitektuur väärib vaatamist. 1946 – 1991 aastani oli tegemist suletud linnaga, linna ( asula) nimeks oli 1957 a Narva -1. Asulast voolab läbi Sõtke jõgi ning ajalooallikad ütlevad, et asula sai seal alguse 500 miljonit aastat tagasi.

Sillamäelt sõitsime edasi Kiviõlli, kuna soovisime ära käia Eesti kõrgeimal tuhamäel. Mõte sai teoks. Kiviõlist ja Kiviõli tuhamägedest rääkis meile Helena. Tuhamäe tipust avanes meile erakordne vaade ümberkaudsele tööstus- ja loodusmaastikule Kunda tsemenditehase korstnate ja Narva linnani välja. Tuhamäed ise hakkasid seal kerkima juba 1930- ndatel. Mägesid kutsutakse rahvasuus tuhamägedeks, kuid tegelikult on need poolkoksi mäed.

Kiviõlist suundusime Purtse, kus tutvusime esmalt Purtse vasall-linnuse ajaloo ja arhitektuuriga, sellest rääkis meile Ivika. Vasall-linnus (kindluselamu) on kuulunud esialgselt kuulsale Vana- Liivimaa aadlisuguvõsale ( Taubed), on pärit 16. sajandist. Tegemist on hilisgooti – renessansi stiilis ehitisega, mis on sõdade käigus purustatud, kuid on taastatud 1990-ndatel.

Vasall-linnuse juurest suundusime Purtse Hiiemäele. Hiiemäele rajati 1991 a Kurjuse Ohvrite leinapark. Pargi väravaks on kommunistliku repressiooni läbi kannatanute ja hukkunute mälestuseks püstitatud kellatorn. Kellatorni graniittahvlil on tähenduslikud sõnad „ Nende piina -pigistused, nende vaeva- väsimused, muistsed kallid mälestused kostku meile kustumata „. Tegemist on ühe paremini säilinud muistsete eestlaste pühapaigaga. 1992 . aastal Alutaguse memento eestvedamisel rajati sinna „Kurjuse Ohvrite leinapark“, mis kujutab endast Eesti kaarti, millele on märgitud maakonnad ning iga maakonna juures on silt, millele on märgitud kui palju oli selles maakonnas küüditamise ohvreid. Pargist ning 1941 ja 1949 aasta küüditamistest rääkis meile Velve. Teda toetasid õpetajad Anne-Mari ja Elle.

Purtsest sõitsime edasi Kunda, kus meil oli kena puhkepaus lõunasöögiga kohalikus „Põdra Pubis“

Seejärel tutvusime kohaliku giidi juhatusel Kunda linna oluliste ajalooobjektide: esimese hüdroelektijaama, pudel- ja pöördahjude, tööliste elamurajooni ning Kunda tsemenditehase muuseumi eksponaatidega. Saime teada, millal, kuidas ja miks hakati valmistama kivi. Saime omal nahal kogeda, kuidas töötab pöördahi, st, mis tunne on klinkril pöördahjus keereldes. Muuseumis nägime ka 19 sajandi vabrikutöölise eluruume ning tutvusime tolleaegsete töö- ja tarbeesemetega, mida tänapäeva õpilane enam isegi nimetada ei oska. Lisaks saime teada, mil viisil kerkisid antiikse Rooma ja kaaasaja arhitektuuripärlid. Väga huvitav elamus.
Kundast sõitsime edasi Käsmu. Sõidu ajal rääkis Marita meile Lahemaa rahvuspargist. Plaanis oli külastada Käsmu meremeeste muuseumi ja kindlasti ära näha Käsmu surnuaial Tiedemanni hauaplatsil asuv kuulus/kaunis skulptor Juhan Raudsepa skulptuur „ Signe“ . Vähemalt selle osa oma plaanidest Käsmu kohta tegime teoks. Muuseumis rääkis muuseumiomanik Aarne Vaik meile Eesti ajaloost ja meremeestest. Oli esimese vabariigi päevil ainult kaks olulist sadamat. Käsmu ja Tallinn. 1940 elas Käsmus 500 inimest, kellest 150 põgenes Läände. Oleksime soovinud Käsmut rohkemgi näha ning Käsmu ainulaadset loodust nautida, kuna Käsmu on rändrahnurohkeim koht Euroopas, kuid paraku tegi aeg omad korrektiivid. Käsmust ja Käsmu ajaloost rääkis meile Jaaneka. Käsmu erilisest loodusest ja kivikülvist Ingrid.

Käsmust sõitsime Tallinna poole. Meie kindel soov oli veel ära näha Jägala juga ent enne seda tuli tükk maad tühja sõitu, mistõttu Kristi Roots jutustas pikalt Soome lahe saartest - 18 lehekülge igavesti kirjut informatsiooni Aegna saarest kuni Kräsulini välja. Kahju, et ühelegi neist saartest polnud planeeritud minna. Nii jõudsimegi lõpuks Jägalani, millest rääkis meile Küllike. Tänavune aasta on meid õnnistanud rohke veega, seetõttu oli ka juga lai ja võimas- eriliselt nauditav vaatepilk.

Viimane üritus oli õhtuoode piknik Jägala joal ja siis kodu poole. Haapsallu jõudsime 21. 30, olime väsinud, kuid õnnelikud. Muljed suurepärased-kõik unistused, mida planeerisime, ellu viidud. Õppisime rohkem kui olime planeerinud: ajalugu, geograafiat, keskkonnakaitset, ühiskonnaõpetust, sotsiaalset suhtlemist. Kuna grupi põhituumik oli toitlustus – majutusosakonnast, siis silmaring tunduvalt laiem ja teadmistepagas suurem mitmes valdkonnas.

Jääb üle tänada projekti rahastajaid, kirjutajaid ja kõiki osavõtjaid.
Parim tagasise tuli täna õpilastelt ja kõlas see järgmiselt: "Küll oleks tore kui me saaksime rohkem niimoodi õppida."

Tekst: Elle Teder (ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, projekti läbiviija), täiendused Kristi Roots, pildid Siim Lilleoja

 

LOODUSTURISTID TUTVUSID TOPU KALAARTELLI JA IMPERAATORI KOKTEILIGA


Loodusturistid tutvusid Topu kalaartelli ja Imperaatori kokteiliga

Loodusturismi II kursuse õpilased uurisid omapärandkultuuri tuuril Läänemaale teiste vaatamisväärsuste hulgas kunagist kalurite artelli Viiking ning kivi, mille otsa Vene imperaator oma vankriratta lõhkus.

Oma muljeid kursuse külastusretkest jagab Kristi Roots.



28-oktoobril korjas pisike valge buss meid kooli eest peale. Kui kogu seltskond oli end kenasti kokku pakkinud, et sõiduki uksed kinni läheksid, sai sõna Lembitu Tarang, kes tegi väikese sissejuhatuse meid ootavatest objektidest. Kuna üks õpilane oli sunnitud bussi põrandal istuma, võtsime möödaminnes peale veel ühe lisatooli ninig sõitsime vaatama Peeter I kivi.

Legend jutustab, et Peeter olevat selle kivi otsa sõites vankriratta lõhkunud ent jäänud sinna siis talupoegadega vestlema. Üks talupoeg kandnud mütsi ja pärinud lihtsasti riietatud Peetrilt, ega too pole siin juhuslikult Venemaa tsaari kõndimas näinud, mispeale Peeter vastanud: me mõlemad kanname mütsi, järelikult peab tsaar olema üks meist.

 

Kiiruga Jumala palge ette 

Järgmine peatuspaik baptistide kivi juures. "Kellel küll tuli pähe külmal veebruarikuu päeval rahvast jääkülmas vees ristida?" imestas *Kaie (*reisiseltsiliste perekonnanimesid vaata teksti lõpust). Vettekastetuil olid seljas vaid valged särgid. Enamik ristituist said peagi pärast õndsakssaamist otse Jumala palge ette ilmuda, kuna ei pidanud vastu tagasiteel näpistavale külmale.

Tegime peatuse ka Aleksander III ausamba juures. Lembitu jutustas, kuidas Aleksander armastas sütel kartulit küpsetada ning juua legendaarset Imperaatori kokteili, mis koosnes poolest klaasist viinast ja poolest klaasist šampusest. Üle kolme klaasi ei suutvat keegi seda vägijooki ära rüübata ning Lembitu hoiatas, et seda keegi järele proovima ei hakkaks.

Nägime mitut Bretti kivi (pildil), mille autoriks Albert Kallasmaa.Kivid jutustasid armuvalust, südameigatsusest. Nende autor olevat maganud nagu vang oma toakese põrandal, lasknud emal luugi kaudu toitu ette kanda ning öelnud, et ei heida enne sängi, kui tema armastatu ühes temaga sinna heidab. Kahjuks ei juhtunud seda kunagi ning mehe süda oli valu täis. Kivid, rahnud ja nende autor jätsid enamikule sügava mulje. "Armastav mees, südamevalus, magas vangikongis oma abieluvoodi ees," meenutab Velve. Viimane kivi on Kukekivi. Armastus jäi vastuseta. "Ka teeäärsetel kividel oli meile midagi rääkida," tõdevad Jane, Jaaneka ning Marita hiljem. "Kunagi Läänemaal tiirutades sai imestatud, mis imeasjad need veel on...!" jutustab Kaie. Nüüd saingi teada! "Kahju et sääraseid tundlikumaid inimesi ka tänapäeval pisut hullukeseks peetakse," sõnab ta viimaks.

Kolhoosikord muutis Viikingi Auroraks

Külastasime Topu kalurite artelli, mis kunagi kandis nime Viiking. Nimi olevat pandud kuulsa SS-Vikingi diviisi järgi. Ega venemeelsetele riigiisadele see nimi hingerahu andnud ning aasta hiljem muudeti kolhoos Auroraks. Aurora nimi kadus kolhooside nimekirjast pärast liitumist Valguse kolhoosiga. Valgus omakorda liitus Külvajaga ja viimase kaluribrigaad liitus 1974. aastal Haapsalu kalurikolhoosiga. Jüri ning Siim tõmbasid ninaga õhku, nagu oleks seni tunda võrkude ja mere lõhna. Oi aegu ammuseid!

Tüdrukutele meeldis rohkem must Pappel, mis oma hiiglaslike mõõtudega äratas tõepoolest tähelepanu. Agaramad ning edevamad palusid harrastusfotograafi ametit pidaval Siimul endast fotosid plõksida.

Tee äärde jäi mitmeid ajahambast puretud koolimaju (näiteks Ungru koolikoht, Sinalepa, Saanika) ja tuulikute asemeid, mida ei oleks osanud pärandkultuuriks pidadagi. Sinalepa vana õigeusukiriku juures nägime vana põllukividest laotud kaevu, mis oli tähistatud, et hoida teelist sellesse kukkumast. "Õnnetusi on ikka olnud ning kaevud on huviäratav paik ka arheolooogidele," räägib Lembitu. "Küll on kukkunud sellesse vanu tasse, juuksenõelu, ämbreid, anumaid. See kõik on kusagil mudas peidus, " jutustab ta. Marita on kaevust suisa vaimustuses ning piilub tardunult sügavikku.Minagi kukutan pilgu põhjasügavustesse.

Põgari baptistide palvemaja on meie järgmine peatus. 22. septembril 1944 pidas hoone einekambris viimase nõupidamise Otto Tiefi valitsus enne Nõuk. okupatsiooni. Teeme ümber tibukollase maja mitu ringi ja kollased lehed krõbisevad meie jalgade all.

Edasi külastasime Cyrillus Kreegi sünnikodu Võnnul. Kreek oli aktiivne rahvaviiside koguja ja uurija. Tegutses õpetaja ning orkestrijuhina, juhatas ka koore, laulupidusid. Ühtekokku on Kreek teadaolevalt kogunud 1800 rahvaviisi.

Ka Hardo Aasmäe suvekodust sõitsime mööda ja Lembit juhtis meie tähelepanu eemal olevatele valgetele hoonetele.

 

Oma trass auruveduritele 

Ringsõit lõpeb raudteejaama juures kunagise veetrassi asupaigas. Pärin Jürilt spikrit meenutamaks, kuidas siin kõik omal ajal toimus. "Veetrass ehitati auruvedurite veega varustamiseks, kuna linna vesi mingil põhjusel selleks ei sobinud," tuletab klassivend mulle lahkelt meelde.

Täname Lembitut ja Haapsalu kutsehariduskeskust hariva väljasõidu eest. Edaspidi ei jää esmapilgul sinna-tänna loobitud kivihunnikud tähelepanuta. Seal võis kunagi olla kaev või mõni vana tuulikuase.

Hea ja lahe seltskond muutis meie sõidu veelgi meeldivamaks. Pirjo naudib sõitu ja olemist takkajärele ja kiidab juhendajat, bussijuhti, kaaslasi ning loodusradade õpetajat, kes samuti meiega kaasa oli sõitnud. "Matk äratas ellu armsad lapsepõlvemälestused," tõdeb Asta. Allakirjutanul jääb üle vaid noogutada, kui kaks vahtralehte kummalgi kummikuninal bussist väljun.

*Kaie Saaremägi, Jane Süld, Jaaneka Poks, Marita Elsting, Jüri Mõniste, Siim Lilleoja. Reisil käisid veel Asta Viigipuu, Velve Frolovi ega Pirjo Juhani, Kristi Karjane, Jaanika Savi, Ingrid Salujärv, Velve Frolov ja Helena Vetti. Foto: Siim Lilleojalt.

 

Mida arvavad loodusturistid loodusturismi erialast

Loodusturismi teise kursuse lõpetajate seas korraldatud anonüümne küsitlus andis pärimisele mitmeid huvitavaid vastuseid. Esiteks uurisin õpilaste eesmärkide kohta: Miks eriala õppima tuldi?

Enamasti vastati, et tuldi silmaringi laiendama või on plaanis rajada isiklik tegutsev ettevõte. Sooviti ka vahetada töökohta. Esmalt muidugi suur huvi kõige rohelise vastu, mis tärkab, torkab, säutsub või sigib. Oli rõõm tuvastada, et igal rohuliblel ning nähtusel siin ilmas on nimi. Eriti meeldis õpilastele esimesel kursusel omandatu, kuna toimus palju matku vabasse loodusesse. Kui klassiruumis õpitu ei taha kuidagi mällu talletuda, siis värske õhk on nagu imerohi: Laelatu, Puhtu, Narva, Matsalu, Nõva ning veel teisel kursusel lisandunud Lahemaa ning Raplamaa ja kooli ümbruse võpsikud, putukad linnud ning puud-põõsad. Marje Loide ning Mall Vainola olid väga head õpetajad. Enamik küsimusi leidsid vastused. Mäletatakse, kuidas käidi Väikese-viigi ääres kahvaga kirpvähke ja sääsekesti välja tõmbamas või uuriti kooliümbruse „naksureid“ suurima huviga. Selgeks said naerukajakad, sarvikpütid ja tuttvardid, hallhaned ja valgepõsk-lagled. Laelatu puisniidul ärkasid ellu taimed, linnud ja samblad-samblikudki. Tegelikult oleks võinud selliseid väljasõppe tunde rohkem olla. See oli kvaliteetaeg.

Õpetajatest kiideti veel Päivi Kaljulat, meie aineõpetajat, Marelle Mölli, kes suutis majanduse meie jaoks huvitavaks muuta ning loomulikult Heli Heimot. Ilma temata poleks inglise keele oskused tuntavalt paranenud ja nii mõnigi õpilane tunneb end nüüd palju vabamalt seda keelt kõneldes. Heli võttis ka meie klassiüritustest mitmel korral olsa – oli seltskondlik ja meeldiv inimene.

Vähem rahule jäädi giidinduse, eesti keele ja loodusfotograafiaga. Kasuks tuleks giidinduses videotreening. See mõte käidi välja kohe kursuse alguses. Kritiseerida noort giidi teiste juuresolekul ei ole ka hiilgavaim mõte – leidus juhtumeid, kus inimene pärast grupi ette sattumist täiesti paanikasse sattus ega suutnudki rääkida. Oleks pidanud olema toetav.

Veel üheks miinuseks on, et loodusgiide hetkel ei atesteerita. Oled kui paberiga eikeegi. Samuti on praktika maht väga suur arvestades, et enamik kursusel õppijaist käib tööl. Selle võrra võiks olla koolis rohkem praktikat, giiditööd, objektitutvustust. Ometi on aine huvitav ja kutsub edasi pürgima. Annemari Vaasi huumor on vahe nagu kaheteraline mõõk ega jäta kedagi külmaks.

Loodusfotograafias aga võiks keskenduda ISO-de ja säriaegade asemel pigem praktilisele tööle, kuna enamikul polnud aimu, mis asi on ISO või keda SÄRI-ga säristama peaks. Sellised kuivad loengud ei jää tegelikult meeldegi, rääkimata keerulistest fotoalastest terminitest. Eesti keeles pakuti aga välja, et suurtähtede väikesteks tahumise asemel (ja vastupidi) olnuks tarvilikum õppida kirjutama erialast ametikirja. Eks kooliski sai kirjavahemärke piisavalt õpitud. Sellisel kujul arvati aine ajaraiskamiseks. Pigem siis suurendada võõrkeelte mahtu.

Väga kiideti kooli ja õppejõude, samuti kursusel osalejaid. Nii meeldivas seltskonnas ei ole ammu viibitud kui need kaks aastat Haapsalu Kutsehariduskeskuses. Kool on liitnud. Siit arenevad kindlad ning tugevad suhted ka edaspidiseks.

AITÄH Sulle Haapsalu Loodusturism!

 

Kogus, koostas ja pani kirja Kristi Roots

HKHK Loodusturismi 2011 aasta lõpetaja.

 

____________________________________

KINDEL KÄEULATUS – RAPLAMAA

Raplamaa on turistile vähetuntud piirkond ent Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusturistide tänavune lõpukursus soovis tutvuda sealsete vaatamisväärsustega ja tuua Raplamaa turismipunktina esile teiste maakondade seast.

Teisipäeva hommikul kell kaheksa ootas meid kooli ees 20-kohaline buss. Sohver Toivo oli sõbralik ja jutukas. Laadisime endid ühes kodinate-kompsudega bussi-istmetele ning sõit Vana-Vigala suunas võis alata. Jaan, kui programmi koordineerija tutvustas kaasreisijaile eesootavaid sündmusi. Publikumiks HKHK Loodusturismi eriala selle-aastased lõpetajad, roheliste sõrmedega „õpilane“ Mall Vainola ning eksamikomisjoni liikmed Päivi, Evelin, Anne-Mari ning Enna. Suundusime avastusretkel esmalt Vana-Vigalasse, kus meid ootasid mõis ja park, mõisakalmistu koos selle juurde kuuluva kabeliga, Hirve park, Vigala raudteejaam ning kirik. Meie tublid õpilased alustasid ettekannetega.

Jüri lõi rinna ette nagu mõisnik ennemuiste ja alustas jutustust von Uexküllide suguvõsale kuulunud mõisast. Triin jätkas kalmistu ning kabeli radadel. Uurisime graveeringuid hauaplaatidel ent kahjuks polnud võimalik sealt midagi välja lugeda. Kalmistu oli rohtu kasvanud ent tutuvus ajaloost pärit kuulsa Uexküllide dünastiaga lisas teadmisi ajaloost. Tegime Triinu giiditöö abil tutvust Jädivere–Silla maantee ääres asuva Hirve pargiga. Kaitsealune metsapark on rajatud Vana-Vigala mõisa poolt vesise heinamaa ning maanteeveerul asunud kraavitatud mõisapõllu kohale. Piki Hirveparki asus aga madal tiik, mille keskel end varjavast Lisette saarest jutustas Jaan. Marju rääkida jäi Vana-Vigala raudteejaam,