VALGUSEVÄRAVAD ÕLGADEL

 

 
SU HANGEDEVALGUS ON VALUS
 
jäin lõksu
su hangedevalguse sisse
nüüd teeskluse -
templeile
teotust

ma ohverdan sülega,
rakkhaaval piserdan,
sestpeale pelgangi
seotust.

Põgenen, hõbeleb
kuklas su puude -
lombid mind piidlevad
siiralt

vajudes
hajali
tunnete lühises
lõimun su külge
nii kiivalt

 06.07.2008

 

TAAS TÄNAN, ET ELADA VÕIN

Kui laotuses punetav loojang
taas päikese kägardab kuuks,
siis sõnad närtsivad huulil -
kui varjukajaka nuuks!

Olen vaid väikene looja
suure Jumala värava ees -
ta tuleb ja paitab mu õlgu
ja seisab maa koidikutes.

Huuled täis sõnade sõlmi
end üle vaikuse viin,
loojangut põue sees kandes
taas tänan - et elada võin!

  13.12.2007

 

KUULDES SU SÜDAMESÕNU

 

Kui kuulsin su südame sõnu
siis vaikseks ,nii vaikseks kõik jäi -
nüüd kõnnin vaid põleviljalu
mu põued su helinaid täis

nüüd kõnnin su südamesillal -
ümber on laulude tuuled
arg koputus,teadmata millal
saan julguse paotada huuled...

  15.11.2007

 

NÄE, PÕLEVAD VÕLVID

Näe, põlevad võlvid,
nüüd vaikigu joobunud suud

öövarjude tõlvil
täht leegiga põletab kuud

ja kuumus on kirg,
mis lõõmab kui tuledes linn

ma krutsifiks kiirgav,
su peekrites janunev džinn.

Las vaovad portaalid,
su sambaist saab humalavöö,

tuul ulub koraali ja peekritelt
peegeldub öö

siis sahinal langeb komeete
ja tarduvad puud

ning põlevad hanged
ja tiikideks
sulavad
suud

  02.02.2008

 

LÕIMEDEST KEDRATUD TEE

 

...Kui saabub pimedus,
sa pelgad tema kuma,
öötiibu pekslevaid,
mis laperdavad silmil...

...su mõtted uitavad siis
aralt,hullununa,
loed tähti langevaid,
pilk kinni
taevasirmil.

Su elulõime ketrab jumalanna,
viht-vihi järel põimub kangaks see...
sa ööti unes seda ihul kannad,
see lummab sind -
võid unustada tee!

Nii pelgadki sa pimeduse kuma,
su teele süngeid varje heitvad puud -

sa kannad endas
kollet kustununa -
pilk anub tuld,
kuid suletuks jääb suu...

  17.11.2007

 

SÜLES SÕNADE SÕEL

 

Süles sõnade sõel
silmad lasevad läbi
valguse valusaid värve
õhtute õhkamishäbi.

Vaikuse sinised kiilid,
tiibades sahistav sosin,
suviste kõrkjate kaisus
miski nõiduslik posin.

Veeneitsid heleda rüüga
loori on pillanud järve,
püüavad võrku mu mõtteid,
et nendele lisada värve.

Nii minu luule siis sünnib,
sõnad teiselpool vett -
hoiab veel hällitav järv
tuult udule viipamast kätt.

 22.11.2007

 

SEL ÖÖ, MIL ALGAS PÄEV

Kui taaskord oma
unelmaisse uinud,
eel terendamas uneskäija kuju...

siis lahus viibid enesest ja peegel-
pildil pole varju
ega kuju.

Seal puudub hing,
kuid siiski miski taju,
või mälestus
mis peegeldustes jääv...

kaks maailma,
üks lõhenenud elu,
liig pikk sai öö -
see öö,
kui algas päev!

  17.12.2007

 

KUMMULI

Kummuli ,
teistpidi hingus
on elul,
mis alanud otsast,
äärteni lennati taevad,
tiivad rebiti
otsast...

Mälupilt ududes keerleb,
varisen,
pudenen alla -
hingelind klaasile toksib
ei märka,
et aken on
valla.

  22.11.2007

 

OLID LAPS MU LUULETUSTES NENDES

 

Olid laps mu luuletustes nendes,
kiirtesajus koidutähe all
sähvatusi silmadesse lendles,
seisid tähtedele liialt lähedal.

Kaks põselohku - nii mu ellu tulid,
siis tule-lummus heitis linnupaela,
jäid igaveseks, pihus tunglatuli
öörinnal läitma kauget põhjanaela . . .

 18.11.2007

 

MISKI NII SÕNATU

 

Võbelev aur
mööda
kõnniteed
hiilib
miski sosistab kähedalt ...

võpatan ,
kuu,kaame kaaslane
triivib
mööda nii lähedalt.

Fantoomina
tunnen end laval,
orkestrina
kajab vaid tuule suu -

külmunud lompidelt
sirutub minuni
miski,nii
S
Õ
N
A
T
U...

 21.11.2007

 

KINGIN SULLE SU VAIKUSEKEELE

 

Pilk pildus enese tühjaks,
su südamepõhja end valas.
Hääl vaikis end olematuks,
tuul pilliroos roomas,
kui varas.

Ma võõrastan silmapilke,
neid
hetki,mis katkevad pea -

lase vaikusetiibadelt lendu
meil minna -
jah nii ongi hea!

Vihm nutab märjaks me särgid,
pisarad
tilguvad teele,
peo poetad mulle -
ja lausud:
''Kingin sulle
su vaikusekeele!''

Vihm paitab me kehi ja silmile
langeb su udumärg juus...

valgusaastatetunnelist läbi
lausud:
" Taevas on täna,kui uus..."

  17.11.2007

 

JÄI ÕHK MU ÜMBER...

 

...jäi õhk mu ümber tardununa seisma,
ja vaikus oli vaikimisest valus,
vihm lubamatult kaua kandis leina
ei kedagi, kes parastas või palus...

Üks koolnukülm ja kõhetunud kuju ...
''Hei mööduja, miks kõhklevalt vaid viipad?'
All vihmaveega kannatlikult ujub
mu hingeluik, kes vaevu jalgu liipab.

Las krabistab siis vihm ja tasa leinab,
ei hooli sellest keegi peale ÖÖ,
kes aknaklaasil tähevarje heidab
ja luigenutt, mis kostub läbi öö...'

 07.11.2007



  08.04.2009

 

UNISTUS TIIBADEST

 

Ma võtan almust päikeselt ja kuult
ja lasen vihmal joosta endast läbi,
huuled peekril rüüpan õhtutuult,
päev loojangusse peidab valehäbi.

Ma palun vahel tarkust tuultevallast,
et luua laule kõiksusest ja kirest,
nii igavikku ulun nukraid viise,
laul rajulinde rebib udumerest.

Ma kerjan kergust,päev,mis jätnud maha,
kaigub hiilgus hingevainudes,
ei ole sulgi mul,ei rajulinnu tiibu ,
nii lendan vaid öövalda vaibudes.

 10.11.2007

 

LAS MA KEERAN SU KUSTUNUD KUU

 

Las ma keeran su
kustunud kuu
kummuli tähtede sisse
taeva tähiselt tuulerattalt
kuu kummardub
pilvedesse.
Las ma kulgen su
üksildusetundidest
minutikiirusel läbi
kuu ei hinga,
nii luban tal lihtsalt
ärgata enesest läbi...

  02.11.2007

 

LOE SILMI

 

Ära lausu,
et õnnelik olen,
lugeda võiksid mu silmi,
kuid andunult kaugustele
vaid seletad
mööduvaid
pilvi

puutudes otsekui ööd
märkamatagi , et -
salaja,
salaja hääbume,
suudlusteks
andmata
kätt...

 23.11.2007

 

UNENÄGU

 

Ma unenägude riigist
tulin võõrana tagasi -
võõras nägemus väreles silmis,
silmad avali magasin.

Öö varastas ära mu tiivad,
mida ilmsi on lennates vaja,
võib suleräbalais tiibu
vaid aimata luuletaja.

Kerkib nõidusi kõikjalt mu ümber,
valgus vabaneb haldjanaeruks,
lendan viimase mere poole
unelinnult kui tiivad saan laenuks.

  13.11.2007

 

SULGE SÜDA, SULGE MEELED

 

mõnikord,kui mõistus tõrgub,
tunneta,kuis üle sinu
salamisi soojus nõrgub.

Meeletus kui räsib meeli,
roidus vaimu uinutab,
laugudele langeb liiva,
see sind viimaks suigutab.

Tunned,kuidas aeg su ümber
ümber saanud viimaks,
vajud läbi uneudu
rõskeks uneliivaks.

 14.11.2007

 

LÄTTESSE VAJUDES

 

külmkahvatu
hõõguv kuu
põleb mu
akende
taga
koputab,
põlema lahvatab
tähekaariku
saba.
Aknale
sulatab augu
klaas kuumab,
kuid enam ei taju
kuis sädemeid
pildudes
lumi
mulla
sooja
lättesse
vajub...

  06.11.2007

 

TÄHTEDELE VASTU

 

Sa juhtisid mind kaljule, kuid sõrmed
ei küündinudki hoidma külmi kive,
jäin hüüdma sünkja kuristiku kohal,
all õõnes sügavik veel kordas minu nime.

Pea kohal tähe-timpanite tinin,
suur, haudne rahu mägedele laskub...
maa niiskel palgel vaatab, kuidas rändab
hing tummast laanest tähtedele vastu.

  10.11.2007

 

KÜÜNLAD PÕLEVAD

 

Küünlaleekide
põlevad
õied
võrsuvad
paberist pilvede -
taha

süütavad
päikese
kõrbenud hinge
neelama
kleepuvat
pisaravaha

kõnnitee
sulatab
hõõguvaid jälgi
söestava
tahina
valgudes -

merele
loojang
käib
lummates järgi
kui küünlad on
põlemisalguses

  29.12.2007

 

KAKS TULEVIKKU

 

Näe, taamal kerkib tuhast iidne mägi,
kus karges õhus kiigub väike häll.
Seal Eeros laulab oodi kirgedele,
mind kannab tuulte tuisutiibne päll.

Ma ihkan sõnu peibutavaid, suuri
kas elavana suudan jõuda tippu?
Kui palvetaja kõnnin, süda huulil
ja hoian hingel kahte tulevikku

 08.03.2008

 

PALGED MEREVAHU MURELIKKU VÄRVI

 

palged merevahu murelikku värvi
rinnus valukera narmlev lõikeserv
õhulosse lõid - neist nüüd vaid õhk on järgi
pihku murduv link ning taaruv kaldaperv


põled seest, kuid puutest õhkub narri jäisust
roostes hammasrattail nagisedes tammud
laokil uks - ei ava riiv su tuulepäisust
trepilt langevad su lagunenud sammud

 05.06.2008

 

HINGEDE PÄRALEJÕUD

 

Tuul pea kohal väänas pisaraist tilkuvat katust,
taevaääs maalis me suudlusteks tardunud suid -
vaim enam ei tajunud tunnete sõltumatust,
tuul häbelik ööd kartes kiunus ja kaarutas puid.

Merel rullusid lained - liiv võttis me hüljatud särgid,
ei suutnud meid mõista vee kurblike hoovuste sõud -
viimaks hommik sai ööst, pilk eilsele libises järgi,
ARM, mõistsime viimaks,on HINGEDE PÄRALEJÕUD!

  26.11.2007

 

KUI SÄDE SÜTTIS

 

taas säde süttis tuhast tardunult
õhk võõrastas ja õõnsaks venis vaikus...

see meeled süütas...
lämbus jõuetult -

su huultele jäi tõrksa une maiku...

nii tulid: valge õitesülem lõhnav
peos...
kruusal paljad varbad,
juuksed valla...

ning päiksetõmmud palged,
sääred kõhnad

nii tulid eilsest -
põues kandes halla.

Sind tunnen, tean,
mis eal ka mind ei painaks

taas mälestuste kodukauges aias...

kui peataks aja
hingetõmbeks ainsaks,

et olla sinuga koos
igaveseks
armas

...

  30.12.2008

 

VIIV VAID, ÜKS VIIVITUS, VIIBI

 

Viiv vaid - üks viivitus, viibi,las sirutun laineks!
Oota, küll paisuvad tormiks veel piiskades praod...

alasti heidetud mered mind kiusavad. Paineks

su iha mind puudutab -
käristan endasse vaod.

Tõuka mind ära, las kõverdun enese mulli,
viimaks ehk hoovangi auruna läikivat läidet -

kulunuks kukun. Su surevailt aasadelt
lilli
lõikudes endasse.

Kuuled mu praksuvat
jäidet ?

  04.11.2008

 

KÄIB VESKIRATAS IKKA PÄRIPÄEVA

 

Käib veskiratas ikka päripäeva,
tuul longib laineist rahne kraapides...
näeb vetikaisse takerdudes vaeva
pärlkarpe mudast välja praakides.

Neid lükib udukõrte külge litreiks,
Päev kukrupõhjast välja pistab peod...
ning maailm rüütub hommikuti hetkeiks...

vastsündinuna kirkust ümber seod.


Kui kuklasse ei õhkaks ajakubjas,
kes salahilju laob me ümber müüri -
võiks sõuda kärestike vahulubjas,

kaks teineteisest joobuvat valküüri.

  16.10.2008

 

PLINKIVALT

 

täna uppusin
päikese põhja.

Olgu - see oli vaid unes...

loodekaaretest
kirretepõhja...

Nüüd kiirtpidi sätlevas punes

ma ulbin. Kaen enese sisse
ja paistavad läbi
mu sooned -

las sulatan end Sinu sisse
näe hargnen -
ja küündivad joomed

nüüd köitku Sind
käsist ja jalust

jah -

vahel
me
põleme

valust
...

 23.09.2008

 

SIIN HOMMIKUTI LAULSIN

 

siin hommikuni laulsin ahtas kleidis
veel ööst üks tähistaevakild mu peos
kuu janune, mu hingekaevu leidis
kus tunded kiratsesid juba...eos

mu silmist öökiir leidis rõõmurajad
sai kosutust ballaade laulev vaim
jah...ligimest sa enda kõrval vajad,
nii inimhing on siiski tugevaim

  30.03.2008

 

ÖÖHÄÄLTE LAUL

 

Üks vaikne helin
põrkub vastu klaasi

ööhäältest meeled
loovad luuletust...

las maised tunded
leiavad oaasi -

ei otsi kehad
karmi kuulekust.

Saan tähisöös
su maalimata tujuks

ja lõuendiks,
mis kaardub üle taeva -

sind, kallis kannaks
oma unelaeva,

koos nõiuksime vihma
tähesajuks.

 03.12.2007

 

RINGUTAN PADJALE RINGE

 

ringutan padjale ringe
silmad kaks põhjatut tiiki
kohendan teki all stringe
meeled veel ulmadest triiki

aken näe veidike paokil
kesse seal kodutu luusib
kummutil eilsest veel laokil
pooliku kõrvaga kruusid

sõrmedel teredest haarem...
sirutun päevale vastu
kolmeteist-küünega kaaren
kannab mu unede raskust

###

peiulillede pungad
vaasis on kujutud
maalilt laskuvad mungad
tumedad tujutud

seinad mähkuvad siidi
koorilt lahkub kastraat
põrkub vastu apsiidi
nunnade mokalaat

müürile nõjatub sõdur
hange kaisutab sinel
südame paotunud rõdul
krooniks lahvatab sirel

kristi roots  24.03.2009

SA OLID SÜGIS

Sa tulid riivamisi -
süda rindu nõrkes,
ei teineteist me olnud näinud kuid.

Ja jäid.
Ristteede öises kokkupõrkes
kui koolnulinad katnuks raagus puid...

Sa olid Sügis!

Tahtnuks karjuda...
käis üle tanumate maruline raju -

käed ümber kaela, läbi valge saju -
tean, lihtsalt valutum on

ette
harjuda.

Ja võrad tasa nutsid.

Kerjariiet...
kui kandnuks muld,
paar peotäit lumimarju

krae vahel sallis
sulas.

Miks on nii, et
meel vihmaks sajab
pakkumata varju?