LANGENUD INGEL

Nõnda läksid,et igast su jala-astest
lendles su juustele mürri...
pale kiirgas,kui õrnvalge alabaster,
hingeplaastrid said tallatud porri.

Kui varjude jumal näid minevikust
meelitad järgnema...kuhu?
Möirgava lõukoera rautatud südame
ohvrile sülitad suhu!

Eluteekäände ehk peidadki pihkudes,
lõppu kuid nendelt ei näe...
võrgutav nümf,
taevakaarikult tõugatu
OLED...
ja läbi sind näen.

 09.11.2007

 

JÄÄB HÄLLIVAS VIHMAS ÜKS MÄLESTUS TALDADE ALLA

* * *



Jääb
hällivas vihmas
üks mälestus
taldade
alla

see vindub,
kui võbelev viirastus
habras ja
hale...

aeg nagu murduks,
kui
jagatud
sammudel
tallad
ja
korstendes kummitab tuul
läbilõikav
ja kale.

Su pea kohal peegeldub
pilvedes kuhtunud valu,

veerennides virvendad,
vaadates
tähtedest
läbi -

öö tihub kui laps,
kelle nõrkuse
pärid
ja palud :

"Las unuda hetked
ja pilgeteks
põleda
häbi !"

  11.02.2008

 

NARRIKILBIL

Segad saatusele vahutavaid veine,
kandes ohvrimeelselt võltsi vürstirüüd,
oode lauldes - samas olles keegi teine
narrikilbil oma valu õnneks müüd.

Nõrkus ikka püüab tähekaardilt õnne,
endeid tõeseid otsib tuleleekidest,
ihnelt rumalana haarad viimset õnge,
ise üksildaseim kõigist hingedest.

13.02.2008

 

SEISAN TÄHTEDE PUNUTUD VÕRGUS

hele klaaskera küütleb mu käes,
külma kuuvalgust hoian ma selles,
valus tõmbus mind läbib ja näe -

vahaküünalde vabisev valgus
lehvib kesk suvede paitust,
tuuline pimedus surub
nuuksudes laiali vaikust.

 12.11.2007

 

KUI VILKSATAB VOOGAVAID LOKKE

Las möllab Dionysos ja hüüavad harfid
ja joobuvad kaunid Sireenid.
Las voolavad veinid ja liuglevad Nümfid
ning pöörlevad tules areenid!

Öö viskleb tõrvikusuitsus ja lõõtsutab,
jumalad heidavad loose
Bakchose lumma-ekstaasis end õõtsutab
Eros, kesk hinglevaid poose.

Aeg on, et joobudes ärgata unne
teiselpool põlevat hange;
Hajugu piirid , las painab sind tunne
et elu on püünis - ja LANGE!

  27.11.2007

 

SÜGAVUSED

Kui väsinud sa elu hallaöödest
ja otsid härmas südamele sooja
ja otsid veel,
kui varjud taandund looja,
kesk taevaranda oled
koidutooja...

Kui seestunu
end kisud läbi töödest
ning vaim on nüri,
auklik,justkui riiv,
liig kiire sinu jaoks on iga viiv,
sind haarab kaasa rõske,
vajuv liiv.

Ei , ära heitu elu tuultetrallis,
kõik on vaid hetk,
vaid viibiv sõgedus -
su jaoks on elusügavused,kallis
veel liialt uskmatuna tunduv
tõdemus...

  12.11.2007

IMELAPS
Taas taevatekil särab hõbeniite
ja kaldasse on kinni jooksnud tuuled
lahtus kuumus merejahedusse
ja meri oigab valuliselt,kuuled?

Laperdavail tiivul pilvelinnud
igavikku põgeneda tahaks,
mina hääbun tundmatuna öösse,
vaim lembetiivul sulab valgeks vahuks.

On pilverünkal tähevalgus harjal,
mis võim on valgusel,
lööb silmist pimedaks...
sa vaata üles,
kuidas langeb tähti,
sa kümbled neis,
sest oled imelaps.

  13.11.2007

SAVILIND
Kiratsev valgus laob triipe
taevalauale risti ja põiki,
kui segases unenäos kõnnin,
täna ÜDINI armastan kõiki.

Maa ja taeva vahele jääda
miskipärast on imelik soov,
ehk pilvede kukrusse upuks
mu tabude tagahoov.

Nagu palve
ma rännata sooviks
ürgammune igatsus rinnus,
olen ingel
või sureb mu igatsus vaid
lapse voolitud savilinnus?

  15.11.2007

 

RETK IGAVIKKU

Taas tuuled õõtsutavad hapraid kiharaid
ja hardas vaikuses maa avab oma ihu,
pilv piserdaks kui pühitsetud pisaraid,
päev põuest tõmbab kuldse valgusvihu.

Hetk veel ja säriseb ning põleb taevas meie kohal,
me sõrmedel on süttivate päiksekiirte märgid,
õhk söestab pilvi, lilli väänleb tuhal,
all taeva siuglevad me rebenenud särgid . . .

  28.01.2008

 

KAUGUS HELENDAB

Kaugus helendab punava lõõsaga
koit kannab taevamaad süles
aeg uhub ennast kui ehava rõõsaga
homsele ärgates üles

Laotuse kõrgetes, tuulistes sõõrides
siuglevad sulised kullid,
pimeduslätete turmalõõrides
laotusse kerkivad mullid...

Kuu poole sirutub halja rivina
huulheina värelev sild,
luhtadelt peegeldub haldjakivina
kuukettalt rebitud kild .

MÕRANENUD VAIKUSES

 

Meelte müürid lahvatavad tules
hinge-kojad varisevad koost,
mõranenud vaikust tuues tuled,
kuulatad, kuis hääli tõuseb soost.

Ümber enda kuuldamatut naeru
kuuled - puudelt tuuli langeb vaid...
hinge vari roomab rusutuna
ligi maad,kesk kastepisaraid.
 
28.01.08

DIIBONI TÜTAR

 

Olen Diiboni tütar - mu ase on sammalduv kivi,
tee konarlik, looklev, kui okastest punutud sall,
mu pisaraist sünnibki kaste, all nutavad orud
ja murdunud tähed on peidus mu südame all.

Ohvriküngastelt põrkub mu hääletu, hirmunud hõik,
sööb ämblikuvõrke metshaldjate joovastav aur,
rohi närbub - ja allikad kõrbeteks kuivavad kõik,
kesk tumedat taevast kuu ulub, kui hullutav maur.

Minu jälgedes tärkavad astelde salvavad võrsed,
nii olen kui eksleja, olen kui põgenev luik.
Üks kummastav helin vaid saatma jääb lõputuid radu,
all nutavad orud - ja kajana kandub mu huik !
 
28.01.08
 

VÕÕRA OTSINGUL

 

Sügavik sülitab suitsu,
tulevik tulistab tuld,
mõnele taevas on tabu,
mind aga heidutab muld.

Looja seal pilvede nukil
imetleb ilmamaa ääri,
igavik hingeldab kukil
teda meist keegi ei vääri?

Mõtetes uitan ja usun:
uskuda midagi pole
kõiksuse kõikuvalt kaldalt
salaja libisen üle!

Lakates olemast ISE
kihvades kihvatab kihk
kulgeda keelatud radu
takjaisse klammerdub pihk.

  28.01.2008

 

PEIDETUD PALGEGA

Oled üksi
nii abitu, pühalik,
seisatad lihtsalt...

oled klaasist,
su pisarad nõrguvad
altarist läbi...

kõik mööduvad
nõnda lihtsalt,
ei midagi mõistes,

neil eal pole
õhku tühjusse tallates
häbi.

Kriipiva valu vermetes
vaevlevad veenid,
tukslevad sooned
miljonis verevas urmas...

aeg ei pöördu,
nii kõmavad südametuksed
mõtleme hingekahinaiks
ajatus karmas.

Oled murustki madalam,
väetimast liblestki väetim -

isegi elu ei suuda sa
endale anda...

urne täites ja haudadel
hullunu häälega ulgudes
teeskluse süü jätad
kalmukääpale kanda...

Pealtnäha mõistad,
ent süda on tahutud vasest -
võõrale rohetab eemalt
su lummutav skväär -

siis äkki liiva materdad
hapraimad õied,
ingliloori all
loomuse
kime kimäär.

  28.01.2008

 

KUI VÄÄNDUVAD VÄÄRITUD VÄED

Kui kustuvad viimased tajud
ning väänduvad vääritud väed ,
sundvaikusse hääbudes hajud
ja kauguses hingavad mäed.

Küll väsinud olemisvaevast
nad eatuna upuvad vahus...

nii kaugel, kui mered on taevast
on varjudemaailm meist lahus.

Vaid kulgedes, kulutad taldu
tuul huigeldes komistab tiiki,
uid hinges näed - takerdub jalgu
viht rebitud varjudeniiti...

 05.01.2008

 

SURMALILL

Jälle see täiskuu
kisub mu vaimu
ämblikniidina kaasa,
valge ja kahvatu
surmalill olen
ihuüksinda aasal

Juured mulda pean
suruma, peitma
taas üsna maadligi
end,
tähtedemoirad
võltsitud kleitides -
ükski neist pole
mu vend.

Küütlevad tuled ja
lummab kuu
laotuse tikitud rüüd,
hirm tõesti põues, et
viimaks nii vallutab
valgus
mu varjatud süüd...

28.01.08

UNEDE LOKSUVAL LAEVAL

Väsimus kallutas kiiva
unede loksuva laeva
unelind murduval tiival
laineisse uputas laeva

Pilvesid paisutas padu
rebenes öö-baldahiin
unedenäoline sadu
siidiselt puutuv satiin

Pisaraist pilgeni kurdus
ripsmetel hõbekristall,
küütleval klirinal murdus
muinasmaaks laugude all

 28.01.2008

 

SINU PILGARLIK KIRG JA EKSTAAS

Mina olen su mõtete uurija,
hingekohtute salalik paaž,
sinu südamemeelsuste hindaja
ja su pilgarlik kirg ja ekstaas.

mina olen su sügavaim saladus,
sinimeri ja tormav orkaan,
mägiorgude jahutav eeden,
milles kõnnid ja küllalt ei saa !

  28.01.2008

 

ELEEGIA

Mul kurgus kõriseb üks
kõrbenud eleegia,
mis söestuvaisse sõnadesse mähkub

pilgud kõnelevad iseenesest
kui hardast hingest
tunnetusi lähtub

plingin siin,
kui virva hõre tuli,
Venusena kiirgan kalbet kuma

paberil,
kus mõte otsib sõnu
hinglev tühjus rändab
kodutuna.

  28.01.2008

 

PEEGLILT VAID KÜSIN

Kedagi leidmata läksin,
et kuulata karjeid...
tajuda valu, mis kisendas
südame sees,
lumised tänavad,
kuused on pudenend hange,
jäätunud ripsmeil on
terake lootust mul veel.

Hõõguvad huuled on
kohtunud hüvastijätuks,
ühtisid suud selles külmas
ja kõledas toas,
tuuleiil katusel valmistub
kiunuvaks nutuks,
valgete linade vahel
me ihud on koos.

Öötaevast otsin ma tähti,
mis ennustaks saatust,
valgust, mis juhataks
pimedusest mind läbi...
vari seal seina peal
üritab hoida mu lootust,
peeglilt vaid küsin,
kas olema peaks
pisut häbi?

28.01.2008

 

VAOB ÖÖSSE ÖÖ

Vaob öösse öö
ja udu hajub uttu,
ma naeran nii,
et lämbun oma nuttu...
On aeg nii ajatu,
tal aina ajast puudus,
kuis nõnda soolane
on magus suudlus?

Koit hämarikku embab
läbi Kuu,
sa suudled mind
ja sul on klaasist suu.
Ja klaas on külm,
nii külm,et põletab,
meid hõõguv maa
veel kaua mäletab.

  28.01.2008

 

SUUDLUS TÄHESAJUS

Sitikmust on sügisöö
taskutes on tolm
laotus laskub madalale
kell on löönud kolm.

Varjudel on võõrad silmad
lompidel on jää
miks me läbi hapra härma
iseend ei näe?

Näeksime neid võõraid silmi
külma varjuvilku,
öö joob peekrist
igavesti kestvat
silmapilku

Täiskuuvalgel tähesajus
suudlesid mind eile,
tähekilde pildus laotus
pilkudesse meile.

  08.11.2007

MEISTRITÖÖ

 

Suurduvasse sügistuulde
kurbi viise hõigub huul
murduv kirmetise klirin
räbaldunud lehed puul

hääbuvale soojusele
lehvitavad niiskel palgel
venivate sammudega
õhtu matab päevavalge.

Teele tilkuv jäine vire
kriibib lopergusi lompe
kuu,kui vaikiv orjakivi
tardub keset tähetompe

põhjatuulte hinge lilli
puistas keegi üleöö
nüüd see hingus klaasidele
maalinud on meistritöö

08.11.2007

 

SÜGISUS

Kumisevas hingekukrus
kuusteist kuldset sügisnukrust
hinge tarduv kurbusläte
jäiseid jälgi heidab kätel...

luua õhku klaasist maju
hing ei jaksa-
vaim ei taju
pisarate loorist läbi
peksleb süda:
LASKE LÄBI!!!

 28.01.2008

 

LAHKUS LAHKUS

Lahkus lahkus
mu lahatud hingest
naerdes
ja laperdas lauldes -

kaks kadedust kaaslaseks läksid
südames sajatust haudes...

Lüüral mängeldes härdamisi
meelt painutas
salalik lumm -

sammusid tühjuse
härgamisi

silmist ja kõrvadest
tumm...

 

28.01.08

 

KAS OLED POOS

Kas oled poos mu muinasloos
või kujutelm ?

Või oled öö,
mis laskudes mu silmad katab ?

Ehk oled mask,
mis tõelust
enda alla matab

või hilist teelist saatev
väike tähesilm ?

Kas tunned tuult,
mis kaugelt ürdilõhna kannab ?

Su soojust samuti
nii tunnen oma ligi,

mind hüüad võõrast maailmast -

nii kaugelt ,
ometigi


sa oled unistus,
mis unedeski jõudu annab.

  28.01.2008

 

JÄÄMERI

Jäämeri sirutab laineid
kui valevvahuseid tiibu,
ära iialgi nõnda, kui meri
mu südamesillale liibu!

"Ära iialgi nõnda, kui meri...!
neid sosinaid pillavad tuuled,
paat kannab meid kahte, mu ligi
su taevassinised huuled.

Meid saadab sireenide sosin,
meist lendavad läbi, kui merest
ja laulavad justkui meis endis
ning laulud on valatud verest...

Me tunded on tundmatud saared,
kus randuda meeletult hea,
paat kannab meid kahte, kui aaret
ja sihti me teadma ei pea!

28.01.08

 

AAKORI ORUS

Sa kutsud mind kaljude tipult,
ei kuule su häält, üksnes tajun,
et kaovad me vahelt need miilid,
kui üha su laukaisse vajun.

Siis aeglaselt laskume orgu,
nii kaugust me vahel saab vähem.
Ma sirutan tunnete tiivad
ja tunnen, su hingus on lähem.

Me kohtume Aakori orus,
me kuumusest süttivad sood.
Seal sünnib me aegadeluule
kui ahnelt mu huuli sa jood.

  28.12.2007

 

MU HING NUTAB

Mu hing nutab lumistel väljadel,
taga,
kus päike kord loojus,
veel magades
kurbsüttiv soojus
jääb tilkuma tuhmidel lagedel...

Ämblikuniitidel väbeles
valgus,
mis kaasa tõid eile,
see algus
kuulus vaid meile,
kui süda veel armastust häbenes...

Su pilkudest põleva sülemi
leek
maalis varjule minu
olen jõuetult,
häbitult sinu
las kingin sind endale
üleni

  28.01.2008

ATLAS

Pea kohal kliriseb atlas
traadina neelatan õhku,
seespool silmi näen taevast,
kahtlaselt vaikne on õhtu...

Iseend tunnetan laval,
tardunud silmi,nii suuri,
tänane maailm ei suudagi
minusse ajada juuri.

  28.01.2008

 

ÖÖ

Seisan kui nõiutud,otsides õnne
pilk laskub varjuna maha,
tõstetud palgel ehk suudaksin vaadata
laotuva laotuse taha.

Udu on lahkudes süüdanud tuled,
öö on nii hele,kui eos,
kallis,kui kergleval sammul sa tuled,
ära pilluta kuukiiri peost!

  20.11.2007

 

JANUNE

Kõrbete tühjuses kõnnin, kui keeletu karje,
kuivanud kaevu köidikuilt kraaksatab põud,
otsekui vett ahmin hääletult hiilivaid varje,
kõrbenud kurku ei kasta tumm varjude sõud.

Kesta, oh ometi veel, minu närune elu,
näri kui nugis mu huulile pundunud vaod -
põleta auklikuks silmisse tardunud valu,
süüta mu südamealtaril lõõgama raod

Laota kui süüdistus sild üle lõõmava liiva,
küllap ma joobungi lämbuvast kuumusehigist,
tantsides põlevaid jälgi veel läppunud liiva
vabaks end kisun su hõõguvalt kleepuvast pigist.

  28.01.2008
AEG

Kõnnime hallides vammustes
müüride vahel,
loobume nautimast loojangu laotuvat kätt...
alati ruttame kuhugi lõputul sammul,
hauani tõtates viivuks jääb hüvastijätt.


Vaevaga juurdume mulda,
kui juba meid kutsub
aeg - mis nii armutult püüab meid suruda raami -
enese teadmata ääretus maailmaruumis
õlgadel tassime liigrasket orjuseaami.


Peatu nüüd hetkeks -
kas võiksid ehk mõista, mispärast
nii sinu aerudel paadis on alati sõud...

suudad kas raugana meenutada vaid melu,
või on sul meeles
üksainuski päikesetõus ?

  20.01.2008