LOODUSTURISMI BLOGI II

 

KINDEL KÄEULATUS – RAPLAMAA

Raplamaa on turistile vähetuntud piirkond ent Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusturistide tänavune lõpukursus soovis tutvuda sealsete vaatamisväärsustega ja tuua Raplamaa turismipunktina esile teiste maakondade seast.

Teisipäeva hommikul kell kaheksa ootas meid kooli ees 20-kohaline buss. Sohver Toivo oli sõbralik ja jutukas. Laadisime endid ühes kodinate-kompsudega bussi-istmetele ning sõit Vana-Vigala suunas võis alata. Jaan, kui programmi koordineerija tutvustas kaasreisijaile eesootavaid sündmusi. Publikumiks HKHK Loodusturismi eriala selle-aastased lõpetajad, roheliste sõrmedega „õpilane“ Mall Vainola ning eksamikomisjoni liikmed Päivi, Evelin, Anne-Mari ning Enna. Suundusime avastusretkel esmalt Vana-Vigalasse, kus meid ootasid mõis ja park, mõisakalmistu koos selle juurde kuuluva kabeliga, Hirve park, Vigala raudteejaam ning kirik. Meie tublid õpilased alustasid ettekannetega.

Jüri lõi rinna ette nagu mõisnik ennemuiste ja alustas jutustust von Uexküllide suguvõsale kuulunud mõisast. Triin jätkas kalmistu ning kabeli radadel. Uurisime graveeringuid hauaplaatidel ent kahjuks polnud võimalik sealt midagi välja lugeda. Kalmistu oli rohtu kasvanud ent tutuvus ajaloost pärit kuulsa Uexküllide dünastiaga lisas teadmisi ajaloost. Tegime Triinu giiditöö abil tutvust Jädivere–Silla maantee ääres asuva Hirve pargiga. Kaitsealune metsapark on rajatud Vana-Vigala mõisa poolt vesise heinamaa ning maanteeveerul asunud kraavitatud mõisapõllu kohale. Piki Hirveparki asus aga madal tiik, mille keskel end varjavast Lisette saarest jutustas Jaan. Marju rääkida jäi Vana-Vigala raudteejaam, kus võib nüüdki hea kujutlusvõime korral kuulda kauget vedurivilet. Jaaneka lõpetas piirkonna tutvustue läbi kirikuajaloo ja kirikaia jalutades.

 

Vana-Vigala mõis

Ajaloo õietolm õlgadel veeresime Velise vabariiki ning pidasime Kiigesaarel piknikku. Rippsild õõtsus kahele poole nagu suur draakon, pannes sillaületajad kiljuma. Meid ootas ees päeva nael – Järvakandi klaasimuuseum. Kuna sularaha oli märkamatult sõrmede vahelt libisenud, asusin Jaaneka kannul jälitama postkontorisse peitunud pangatellerit. Kui me klaasivabrikusse jõudsime, oli klaas juba puhutud ning klirinate saatel taaskäitlusse saadetud. Kuulasime kaasreisiliste muljeid ning soetasime endile ilusaid klaasvidinaid. Klaasistunud silmis kaval läige hüppasime taas valgesse rataselamusse ning kihutasime kummivilinal Paluküla Hiiemäele, mis teatavasti on Loode-Eesti kõrgeim tipp ning seal leidub veel tänini vanu kiviaedu. Jaaneka, kes meid Hiiemäega lahkelt tutvustas lisas veel, et mäe läänenõlva künkad peitvat vanu kalmeid. Põnev – kas pole?

Pühendasin seltskonna haavapuude saladustesse ning jagasin legende puust, kes räägib meile vabinal endasse peitunud hirmudest. Hiiemäel seistes kuulsime, et haldjad sosistasid meile omi lugusid ning väsimus tikkus vägisi silma. Seejärel jätkus sõit Kehtna suunas. Jüri võttis ette Kehtna mõisapargi tammed. Tammed olid ka viimseks vahepalaks enne Tarsi turismitalu, kus ööbisime.

Perenaine juba ootas sooja supi ning laiade ülepannikookidega. Pakkisime end lahti ning kõhutäis oli hea ja toitev. Rullisime madratsid lehtlapõrandale ning õhtu jätkus Kõnnumaa MKA- rabaradadel. Kuulasme haaravaid ettekandeid Rästik Intsust ja teistest roomajatest, Nelja-Kuninga teest ning maastikukaitsealast Jane ning kahe Kristi esituses. Ronisime linnuvaatlustorni, et vaadelda tildreid, kajakaid ning sarvikpütte, keda siin ohtrasti leidus. Seejärel sukeldusime mutta ning algas rabaralli. Turbasammal ning laukavesi annavad taldadele rammu ja võitlevad nahahaiguste vastu. Püksisääred ülesse käänatud jõudsime tagasi Tarsile. Saun. Grill ning ühislaul aitasid minutid öösse veeretada. Klassõpetaja Päivi nägi veinist või toredast õhkkonnast tingituna püstkoja kohal Püha Vaimu vilksatamas. Kahjuks oli tegemist vaid taskulambisähvatusega. Sääski oli mustmiljon ning hommikuks kublutasid meie nahad nagu mullikiled.

Hommikupudru ja võileivad aitasid meid jälle jalule. Lehvitus lahkele pererahvale - Keava linnamägi ootas meid! Linnaaluste kultuurikihti me üles kaevama ei hakanud, piisas Janika ettekandestki. Kiikusime puule riputatud kiigel ning ronisime müüri alla kaevatud salakäigus nagu eestlased ennemuiste.

Edasi jätkasime tõsisematel teemadel: Asenduskodu Maidla lastekodust kõneles Marita, kes ise selle maja asukana teadis kõike selle majaga seonduvat. Lastekodu avaras saalis kõlas mitmehäälselt loodusturistide rühmalaul „Hoiame Loodust“ allakirjutanu loominguna. Lahkusime tänutundega Kohila suunas. Mööda tolmuseid radu tuhisesime Angerja linnuseni, mille nimetus võis tuleneda linnust ümbritseva jõe nimetusest.  Lagunenud kivivare oli pesa leidnud kõrges rohus. Ja siis...Kohila paberivabrik, mis nägi välja, nagu elaksid seal kummitused. Vabrikus aga toodetakse seni kontorikladesid.

Jõudis kätte lõunatund, millest andsid juba märku meie korisevad kõhud. Veski baaris üllatati meid tõeliselt suurte toiduportsionitega. Kägisesime pärast nuumamist nagu hernekaunad kui Sutlema väravatorni poole kulgesime.

Hageri Urge auk osutus vett-täis tiigiks ning Kaie sõnul uputatakse sealne maapind kevadeti suurvete poolt üle. Vesi ulatuvat siis sõiduteeni. Kuid egas vankrirattad sõites roosteta vaid ikka seistes, mida näidati meile Varbola vanavara aidas. Oli põnev leida eest erineva mustri ja suurusega hammasrattaid, karjakelli ning aidavõtmeid. Varbola linnuse juures aga nägime tõelist tänapäeva vallutusretke. Linnust pole ajaloo vältel kordagi vallutatud. Ilmselt ei andnud see tänapäeva lastele rahu, kes linnuse hoovil metsiku sõjakisaga ringi tormasid.

Hiiglaslik Sipa pärn oli kasvanud kokku ohvrikiviga. Turnisime hiiul ja mõõtsime oma väiksust. Uhtusime alanduse Kasari jõe voogudesse, mille elustikust oli Marjul põnevaid lugusid pajatada. Sipa mõisa fassaadilt otsisime aga põnevat aknarütmi, millega viis meid kurssi õpilane Jane. Sipa mõis oli ka meie reisi viimane objekt. Algas tagasitee Haapsalu suunas.

Bussijuht sõidutas meid otse treppi. Tänasime teda ning kaasreisijaid meeldivalt veedetud ühise aja eest ja jäime mõtteis möödunud päevade sündmusi mõlgutama.

Kristi Roots

 

Reisil osalesid õpilased: Jaan Laats, Kristi Karjane, Jüri Mõniste, Pirjo Juhani, Jane Süld, Kaie Saaremägi, Marju Neemrand, Marita Elsting, Jaaneka Poks, Janika Savi, Kristi Roots, Triin Lehtsaar ning Asta Viigipuu. Õpetajatest olid kohal Mall Vainola, Päivi Kaljula, Annemari Vaas, Enna Kallasvee ning eksamikomisjoni liige Evelin.