Poogen luuletab (SALADIN)(KAMSKI)(RATTUS)

SALADIN

 

Teineteist me ei puuduta enam

Me ei pea enam isegi suhtlema,
kõik on niisamagi selge.
Mõtteroosk ei pea enam nuhtlema
ilmvõimatu lootuse telge.

Silm silma ei sokuta sära,
näpp arglikult näppu ei otsi.
Selle lõpliku selguse pärast
põrgust piserdab palgele trotsi.

Teineteist me ei puuduta enam
nagu surnuis ei võbele kihu.
Tundelaipa kanname meeltes
ja endasselõikuvat ihu.

Käiab sisemust - tuima ja turda
lähisuhtluse viimane vaatus.
Pärast mitmendat tuhandet surma
uueks tundeks mu lunastus saabub?
 
Kahevahel
Ei sügis hiline. Käes värviämber,
öökirkais hommikuis teeb veenvalt algust.
Ei suvi tagane. Lõug lõunalämbes,
puilt vilju raputab - meis trambib jalgu.

Tuul kummaltki on ammutanud jõu          
ja püüab maisest lahti keerutada.      
Pilk sügises, ja suvelt elujõud,
end püüan teele nimeks kirjutada.      

Jõrm heitlus valusalt mu meeli pillub,      
hing, välguvalge, viskub üle taeva.          
Aeg pidetuna kuskil mälukillus,
näe, päikses aerutan üht pilvelaeva.      

On liikvel aastaid, ajapurjes laevu -
ei ihkaks enamat: siin vaid ja praegu.
 
Tiivad homsesse päeva
Tunne peksles kui tuvi
tiivad möödunud päeva
pesaks
keeldudest klaasjas
ahas südameruum

Eilne inglina langes
hukul viirutas taeva
Loata
pisaraid kandis
palveist lehitu puu
---
Naerata mulle
vabaks rõõmule huima
Olin pimesi eile
vangis tavade mäel

Pilla end pilku
ava puudete uima
et suudaksin tunda
kuidas kutsuvad käed
---
Pihul põimime valgust
öödest ärgaku taevas
Koidik
vallandab varje
süütab suudlused suul

Tunne lendab kui tuvi
tiivad homsesse päeva
Mõte
heidab end kaasa
Peatu palvena suul

Tule võta mu julgus
lõhu saatuse paelad
Hinga
minusse kirge
Lahti lootused seo

Suudle sügavus pilku
pärga paitused kaela
Palun
lähene hellalt
süda hingab Su peos

Tule tee
Hull käsi minu puutepinnal triivib
veab vaikselt vastuvärinasse tee
Munk mõistus maha murrab niuderiivid
seest sagaratest saadik patune

All nihke naha süütevalmis sooned
koos viivitavad sisse hingamist
Veel õhus lõkkel, sõrmeotsajooned
pea sööstavad, kus sündiv sügavik

Käe lahkmel ohkab vaikus nagu kinnas
uit uskumatu puudutusemee
Vein hõõgub avatuna pealispinnas
Rõõm langeb tilgatumaks tuike eel

Lööb tõrvikuisse taevatrepid alla
ja vastutuulde pärivoolukalda

 
KAMSKI
 
Ööst läbi
Must kass, kasukas tähepurune,
teritab sinusse oma küüned, ja läheb.
Saladus tõuseb ta jalajälgedest.

Hiline teeline astub sust läbi. Rehmab näo.
Hõbe rebeneb kastekülviks. Aeglaselt
joob udu jõekäärust usku. Janu jääb.

Küla ei taha sind tunda. Oled
kontvõõras. Sulle jääb sool
lapse padjasel põsel. Ohe vaevatud suust.

Väsid ja vajud varjudeks. Pidetu öös...

... et ärgata nooreks. Päev teritab kulda.
Sa seisad, et laulda, - mu armastus!
 
Õhtud, 2´
Treppidest alla kui pööristuul tihvtiga,
uksele tagantkätt tuld!
Loikudest lobisev asfalt jääb rihtima:
määrane hull!

Rinnus taob kevadet! Olgu september...
Kurale koolitark kõõm!
Lõigatud lõppusid sepistab heldelt
reedene rõõm.


ÕHTUD, 2´´

Rõõm ahmib õhku,
sest nälg ja skelett
janust ei koonerda.
Peatatud tehing on
vene rulett.
Täna saab poolega...

Tänna-teed sinna
ja seitliga vihku -
tripsust saab trull.
Ristike alustab
pöidlaga pihku.
Ma olen mull.
 
Õhtud, 3
Magan õhtuti kolmandas astmes...
Libised läbi mu
joonist.
Hellus hõbeleb,
hellerdab und.
Muster ei muretse
loomist.

Luban haldjate kandlekoe narmad
ihuga nimbuda
tuulteks.
Kergus leelotab
Simbala lund...
Südamed paotuvad
huulteks.
Merelinn
Kui kõndisin rannast

Lossid ja kaared
vallikraav ja tõstesillad
Tiputaotlus
pürgimas üli
Pritskrohv tuli tööst
Mu kuningas!
Kõndis kaugusest suunal
jalaga segi
muldrit ja maad
lõi

Ta lähenes nagu saatus

Silm talus ta tulekut
tahet
Mu Murelinn!
Mänguämber täis vett
uhtusin
kuni
kuni
ja uhtusin veel

Tardus kuningas
"Ütle, miks!?"

Veeres üle ta näo
 
Kodukoda
Must maja. Palgid veest ja ajast järat. Selg dromedar. Üks kinnipondund värat. Kui ükssilm - naelutatud aknaruut ning kinnituseks köötsus õunapuud. Uks krägisedes liikmeist välja vajub, kui trepikeerd veab koonja silueti, mis rõskest läpatisest välja hajub. Järsk oiatus ja lohisevad ketid. Suur eluruum, tuld värelevad halud. Nõest mustunud glasuur, varb sepistatud valust. Tuul loendab erakuna hallitavat piiblit, teel korstnasse kui orelit iil tallab seitset siibrit. Hirm vaatab peeglisse, helk kooljalt värahtab. Kolm korda viimne kukk ööst asju äratab...

Must maja hingemaal seob vikervärvivood. Siin muile jutustada jätab teised lood.
 
RATTUS
 
Vananaistesuvi
'
Priipäeva varahommikul
Nii vara, et allesjust tõmbas taevaservast heledam laik end märkamatult vähemusest enamusse
Nii vara, et koeradki pole end välja nõudma hakanud
On tänavad tühjad
Hilised tulijad on kohale jõudnud ja varased minejad
Istuvad veel omades kodades
Ja tõmbavad päeva teist sigaretti
Kohvitassi kõrval
Vanad naised
Turukott nurgas ootamas
Umbses köögis
Serviisitass eelmisest sajandist
Uni läinud viiest hommikul
Kannata lääpas sussid ja võidunud kittel
Kortsuva ihu katteks
Silm sirvimas aknast välja
Kes esimesena liigutab seal?
Ja nad tulevad varsti nagu Hamelini rotid vile peale
Turg on vile ja naised on rotid
Koonduvad, vestlevad, kiruvad, kaaluvad
Osta või mitte, see polegi tähtis
Koju, sinna üksikusse kassikarvalisse elamisse tagasi suundudes
Et teha tervislik supp ja veel üks sigarett
Märkab silm
Läbi pakatavate kastanikerade puude otsas
Häbeliku päikest