PAIGALSEIS

PAIGALSEIS

keerdud kerra maa lohutus süles
kalkvel silmades säriseb hirm
helves-ahtana sulavad üles
hingetrellid, neil pakitsev kirm

ilma veeri kui varjutab viha
tahtes heita kõik enese seest
kesta kapseldud, ahelad pihal
aga maailm vaid põgeneb...eest

paigalt page, tee kleepuvas vahas
jalg ei leiagi tükikest saart
oled katki, üll pragunev lahas
kivid lõikumas südamekaart

  03.01.2009

 

VÕÕRAD SAMMUD. VAKSAL. VANA VAGUN

 

võõrad sammud, vaksal, vana vagun
kruusatolmu sõõrmeid lämbiv lõhn

liiprikell mis tukub, kõik on kaduv
seinal nuuksuv päev nii valukõhn

hallid jooned pihus
määriv vesi
aknaruudul
veerandpäiksekurd

pool on jäänud,
pool on salamisi
sarapikus peidus
kelm
ja turd...

krampis piisad vastu klaasjat tolmu
kopsudesse roomab luitehall

hetk jääb kinni kirtsutades kulmu...
nagu sinel ihu ligi.
Sall

grimassina
mu palgeid soonib võikaks,
et minek nõnda valusalt ei lõikaks.

  17.12.2008

 

HINGEKARJUS

Soovilaekast langev täht su taskus
puudutad - näe praksatab kui oks...
süda pärib: "MIKS?" - ent ikka vastus
kõrvale on jäänud suletuks.

Kuresaapais näkimadalatel
jooksed, adru rutjub jalge all -
vastu taevast tõusvail kadakatel
tuulevileks okste puine sall.

"Ole tugev - lubasid, et kandes
taaskord nurkipidi taevaharju...
saab just sinust Lunastaja, andes
viimse vere, olles hingekarjus!"

  14.12.2008

 

DORISELE

 

Unenägude kiss-silmsed plekid
linaservalt sängi alla lükkan.
Kuhilaisse kummarduvad tekid,
ärkan. Rõõmsalt hommikusse hüppan.

Memme siksaksammud loovad tüüne
rahu. Hargnen sasikerast sirgeks.
Ankru hiivab tund, kui pikki düüne
longin laisalt läinud hetki virgeks.

Seinakellalt lohisevad ketid,
kägu kukub hõiskepaelu lokki,
harkisjalu seisatades trepid
laskuvad mu kallastesse dokki.

Valgusel taas roosad prillid ninal,
vitstest tuulekorvis hoides pirdu -
tuha alla päev ei koida - mina
rühin üles ilmalt lahku irdun.

  30.11.2008

 

VAHEL ON VAJA

 

Sageli mõtteis. Uneldes põsele lõikad
naeruse kuu
muieteks kerkivad kurrud...

mõnikord hetk
valuvõtteis
sind ilmale hõikab...

hõrenev õhk
saatjana kõrvades nurrub.

Vahel on vaja kõrgusse pürgival trepil
vaadata orgu kus
tühjuse tujukad palid

uhuvad lätet

Siht
silmkõrgusest lehviv

polegi tähtis
vaid TEEKOND, mille sa valid.

 20.11.2008

 

VEEREB KIVE

 

Veereb kive kuristiku veerel
jäisel oksal kõõlub tiineid lehti
murdumise häälekaja keelel
pragunen. Tumm maailm koorub lahti.

Öine taevas kumeras mu kohal,
vastu aknaruutu naaldub hing...

suudlen klaasi. Kuu mu huulte kohal -
läbi aknavõre sõõrjas ring...

Jah - ma mõistan tähistaeva kutset
ääretusse sumbund rõdudel
tühjust rüüpan. Pimeduse tukset -
süda nagu haav sees kõduneb.

Peas kõik pöörleb, suudaks leida rahu -

ukselävel vaikselt vajun looja.

Tean, et enam minusse ei mahu
leigeks jahenenud päevasooja...

  01.10.2008

 

VERITASU

 

Kui eilse selg on homse poole kardus
ja kuulda vaid tsikaadide tromboon,
sa ilmud nagu kummituslik mardus:
samm aeglane, kuukettas kinni koon.

Seal seisatad, karv kullendab kui kard ja
keel kare, silmahambail vamplik vahk.
Peos viskleb täring - Surm on sinu vardja...
Kolm piiska - veritasu määrav tahk.

Pikk õõves ulg. Lööb kibrutama ädal,
ei kuule kõrvad, hame silmi kaetav...
kui sünnivalus naine, hõreräbal
on hingekeel, mis kaalukausil vaetav.

Seepärast vaikin, luban enda külge
su valul kasvada, Kõrk Hinge Isand.

Ah teaks - kuiks kestab voolamine, kulgev
või jääbki piiriks olla kõigest visand...?

  26.09.2008

 

VAIKSELT, ÕIGE VAIKSELT

 

vaikselt, õige vaikselt enda järel
sulgen ühte loppis möödunut
las ta jääb kui pervepealne värel
salgama mind tuulest pöördunut

sõnu küll sai hammustatud keelde
iseend ei õnnestunud matta
aeg sai ümber - tuhatsilmne Peetel
poolteistkummardun su kraavimutta

tasa hästi tasa välja endast
trügin, silmad kuklas pärani...
avan -
jahmudes et kõik nii lendas

seitsmetuulepoolse värati

 

TOL ÖÖL, KAS MEENUB...

Tol ööl kas meenub lõhutud sai piire,
jäi aidanurka maha kahetsus.
Sind ahvatles see mäng ent liiga kiirelt
sa mõistsid - olid ainult vaheldus...

Ei peatu sel, et mis siis sai või juhtus -
kalm tundmatule, keset nõiaringi.
Tuul kammib pilvi, küünlad ammu kustus,
rist ristab käed ning nukralt vaatab - kingi.

Vaeb põrguvürst nüüd kaalul sinu hinge,
händ kerkib, langeb. Kratsib lupjund sarvi.
Hark segab tulespuhastuvaid halge,
paar silmi neitsi ohvrivere värvi.

Kaks peekrit pihus tallad taevatelge,
üks õndsust lubab - teine ihkab verd -
kes eluniiti nüsib liiga kergelt,
peab Styxil sõudma ajatusemerd.

 

MU SEES ON ROOPAIS TAGURPIDI LINNAD

 

Mu sees on rööpais tagurpidi linnad
ja nahka muljub valepäikse loit
kaks muldset koopapimedust - su silmad
neist verivermeis alla roomab koit.

Mäekülgi mööda hargnen söötis põlluks
sealt juuripidi naaldun minevikku
ma olen Surm - su uste taga jõlguks,
pilk maetud salli, teeskled pimesikku.

Joon sinu paineid, halage mu muusad
ja kisendage võllas väetid soed,
org ohkab, naksutavad puude puusad,
peadpidi võras maona hingi loed.

Nii ripun sinu kohal, olen laotus
pelk lunastus ning neetud armulaud,
üks veinipiisk, mürkmagus huulte paotus
ja sa mu öine vaksal - võõras Maud

Me tunnelid, kaks rentsliroiskvel keha
tean, sünnil juba raisati me rakud
nüüd nean su koiduhämarikke, eha
kui variserina mu hinge lakud.

Nii ristan meie sooni, sõlmes veene,
käed linna pulsil, uulitsatel kappad.
Veel hoolimatult palun viimset teenet,
loe painajaks mind, kui mu lehti lappad.

  28.08.2008

 

ÕHK HALUTULD JÕI...

 

Õhk halutuld jõi, astumata üle
kuu küünarvarrel tuhisevast lõast
kiirvalge habetunud öö mu süles
lõi vohama, helk lahvas tagatoast

ei aimanud, mis kummituslik kuma,
laol hirveluisel hõbeles kartušš
luupekseil tantsis andumiseluna
siis langes sirm, kui molbertile tušš

et naised vahel räägivadki nuttes
mul niisked s6nad pudenesid kurgust
su vaibale gramm siidi ihult jättes
ma läksin,ette nuttes homset kurbust

  19.08.2008

 

SÕBRALE

 

päriselt ootan
me kohtumist
nagu oodanuks kevade sündi

tõeliselt usun
et kunagi
tunneme sisimas sundi

hüpata üle neist varjudest
meisse mis hajusid
sala

teades, et heledaim valgus
me lähkrisse
lõpmatust valab

et hüüda võiks päikese poole
ja seista
ta kiirtehelk peos

tea sõber
maailmade pidet
hoidnud me oleme eos

  16.08.2008

 

KAS AVARDUD NAUDINGUIST JUUES

 

kas avardud naudinguist juues
või valuga kägardud väikseks
meelt lahutades
või liites
kas puhked
või varised paikseks...

kas kisendad enesest hääle...või
neelatad sumbunud sõnad
nii eales ei rabele vabaks...vaid
aeg võtab kanda su võlad

 12.06.2008

 

MU KOJA UKS EI OLE LIIALT KÕRGE

 

mu koja uks ei ole liialt kõrge
ja aknaklaasi haukab bambussirm
maakünniselt kui viipaks tuikav sõrm
liig valus sealt näib enesessepõrge


mind sammud ilma lävepakult viivad
ent ometi end tunnen justkui lahus
kui seisan õndsas tulevikurahus
kus eal ei murdu hinge õrnad tiivad

  20.05.2008

 

SA KIRKAID SÕNU...

 

Sa kirkaid sõnu lennul haarad sabast
ja sosistad kui saladus mul kõrvus
suult lõikad laule...hellitad mind habrast
ja nahka lõikub kuldne päiksesõrmus

veel puudevõras viipleb vikervärve
sealt kahutades kargeid tuuli näole
nüüd tõuseb sõnust,

silud sulekurve
ning helisedes järgi lippad aole...


  24.04.2008

 

PHOBOS

 

Hallata mõtteid, mis venivad
ligi kumeda varjuna,
tallata pimedaid tänavaid
üksinda eales ei harju ma

Kaleda tähitu fooni
haarab öö sõnatu koon,
su minekuvarjud on vööni,
näol molberti tujutu toon.

Kleebib end ihule mõranev
külmuse sinendav smalt*,
häälikust katkevad sõnad need
tarduvad pumati alt.

Kulgema loodud, mis parata
algas su lohutu farss...
las peale valsina alata
timpaneil trummeldav marss

 

RATSA KAAMLIL LÄBI NÕELASILMA

 

ratsa kaamlil läbi nõelasilma
kappasin rampväsinud ja morn
kukrul keel, sest väljas oli hilja
viltu vajus päev kui silotorn


nurrus lääs - ta sülle päike loojus
uni silmil surus raske hantli
sametpehmelt hõlmis hääbuv soojus
idaserva ümber musta mantli


suikvel kõrb kui jutustanuks müüti
peened terad immitsesid süütust
vastu taevahuuli keegi flööti
mängis enne koidupuhte riitust

  04.01.2009

 

OLEN SU KALJURINNAKULT

KUKKUNUD MAAILMAVAADE

 

olen su kaljurinnakult
kukkunud maailmavaade
paus -
mille vältel on keelatud
tõmmata hinge...

"eitustes" kombates
pimesi takerdud "jaades"
posival sosinal
soontesse roomavad pinged.

Suikveli meeled,
veel unedes kättpidi sumpad
unarul taotlusi triikides
krampumas oim...

kõhklustes vaarudes
väärteese endasse pumpad,
pingul kui kumm,
aga seespidi
susiseb vaim

  03.09.2008

 

AJAVARRUKAD

 

ajavarrukad on kulunud ja katki
kilksub kõlekeldris kõdusuine kilk,
niiskus narmendades seintelt koorub lahti,
salveseina sööbib iduõite pilk

ajavarrukad on kalmudega kaetud
küünarvarde lõikub mulla vahedus
pendlilöögid rinnus hetkedeks on saetud
nõelasilmapilgust piidleb jahedus

mööda ajaääri hõlmituna hulgud
sammal veeldub nahka ummistades veeni
verekarva Siirius valuleb ja võngub
härmas hääletajaid viies linnuteeni

  17.06.2008

 

VEEL EILSET LOODAN LEIDA

 

veel eilset loodan leida homse varnast
sest usun ükski hetk ei jäävalt läheks
ehk küll ei leia päeva teiste sarnast
üks möödunu jääb siiski liialt väheks

võin vaigistada eilseks lauldud valud
su sõõme juues, rõõme ülendades
mis iganes mu südamelt sa palud
kaen üle radu sildu ühendades

kes kolletunud münte hoiab sukas
see viimaks loendab tuhmi tühisust
jah - ikka raagu talvituvad tukad
hing kannab mullust kevadpühitsust

  03.06.2008

 

SÜNDISIN VÄIKESEL SAAREL

 

sündisin väikesel saarel
millel ei olegi nime
vaid tühjuse jälgedepaare
vaeb vaikus - ja südamekive

mis rinnale rõhuvad raskelt
ning hingedekambrid ei lehti
mu palved vaid kaiguvad rõskelt
käin ajas mis enam ei kehti

ses jumalast hüljatud paigas
nüüd uitan ja hing ihkab linna
ja ümber on meri, kui kangas
mis iial ei luba mul minna

sündisin väikesel saarel
mil ometi puuduvad kaldad
põrm peksleb ta suline haare
kord võtab mind enese kanda

  16.05.2008

 

TIKSUB KÄOKELL TAAS AJAGA RISTI

 

Kui käokell käib ajaga risti
ja ristidelt langevad nimed,
seab pööriöö pöörjoonel tvisti,
flööt kummardab - lakkavad viled.


Vaim vaikides poognasse tihub,
hell viiul on viisakalt vaga
vaid parmupill piniseb pihus
veel viivuks. Kõik lakkab. Sa maga!


Lööb tolmunud seiereid lahti
veel ajakäo viilvahe nokk,
all neetidest pillutud tahvli
und vuristab uinutav vokk.

08.05.2008

 

LÄED, SILMILT LANGEB SOOMUSTENA KAE

 

Kui hämar unelm ununeb ja langeb
ta küljest läinud mälestuste kilde
tald tolmund üle vaaröö halli hange
rühtsirgselt rühid, kuklas ajapilge

Sa hajud öiseks nägemuseks, sulgund...
on uneriigi kivikülmad laud,
kuid sina oled riivitu* ja murdund
pea kohal taeva tintjas-tukslev haud

Nüüd pilke heites unedesse hõiskad
tumm kaemus koob su kaela ümber krae
kui Kutsutu end võõralt veidraks mõistad
läed - laugeilt koorub soomustena kae


 

SA VAATA

 

Kuu kulgeb oma nukrat rada pühal taevatemplil,
sa vaata vaid, kuis hõõgub taeva maagiline kroon...
sa vaata - kauges kumas tähe-valguse spaleerid
ja nende kohal nähtamatu Looja kuldne troon.

Voog sõuab oma rasket rada, pritsib vastu kallast,
üks laine vahutab - ja teine kusagile kaob...
tilk-tilga külge klammerdunult võimutsevaist tuultest
nii murrab läbi raevuga, taas sügavikku vaob.

Taim noolib karget elumahla tillukese suuga,
kuu kaisutab ja laotab oma külma, niiske vöö...
jah, kes on inimene?Ainult luuletab ja loodab,
ei märka, et ta vari silmil kõnnib läbi öö.

  27.11.2007

 

VIIRUTUS

 

Kahvatud
hämarad viirud ,
värelev unenägu ,
pihkudes purunev maailm,
häältesse peitunud
hägu
...tajun end pilvis
kui äsja
olin just
puutunud maad -
maa ei aura ,
mu jäljed
kriibivad taevakaart...

  23.11.2007

 

HUBISEVAS VAIKUSES

 

Hubisevas vaikuses
hinged joovad grokki,
varjukujud elavaile
jooksevad amokki.

Taeva roosal ihul
veetlev päiksenaba,
grokist joobnud varjud
sahistavad saba.

Sabatähti langeb
läbi linnutee,
päevapaistel seda
langemist ei näe.

Pilvi puistab pihust
tormlev tuulefuuga,
sina aga magad
tuuli juues suuga.

 15.11.2007

 

SA HÜPPA

 

Mäekurude hallid vaimud
varje teele heidavad
kõhnu,
nende luitunud hõlmadelt
aimdub
endiste aegade lõhnu

Kumehäälsena kõrgusest
laskub
puuvõrasse takerduv
öö
ees sügavik sumendab
vastu:
''Hüppa nüüd -
ära kõhklema löö''.

  06.11.2007

 

JU VAHUTADES KURDUB MÄSLEV MERI

 

Ju vahutades kurdub mäslev meri
maapinnalt päikseloojang lummab vastu -
ma kinnisilmi üle ilmaläve
öökaste ihul helklemas - ei astu!

Ja justkui võõras laskun siia ilma
pilk avali nüüd kõike sooviks kanda...
ei ole lihtne pimedusest tulnul
end maailmale tervenisti anda...

nii kuulatan, kuis tuksleb puude süda,
ja meri kõrgub lainevallideks;
las tuule kannul tõtates taas anun
et silmade eest kardin käriseks...

  05.11.2007

 

RING

 

Mis on veidram,kui surm?
Küllap vist elu.

Varjudemäng vetepinnal

liikumine
ja melu...

Läbipaistvam kui õhk -
veel hapram on inimhing...

mullas on algus -

ka lõpp

ja elu on ainult
RING.

 17.11.2007

 

ÖÖ HULLUSÄRGIS VÄISAB LAIUSKRAADE

 

Öö hullusärgis väisab laiuskraade
käed kananahal, ristamisi seotud
ja seljal sõlmes käised - poolde säärde
on vajund kuu, raekojad kõik on teotud.

Pilk ripub kinni laternais. On sügis.
Kest sisse võtab looteasanaid.
Ma iseenda juuksekarval trügin,
sealt kuuldes lõppeks viimseid vasaraid

peas helisemas. Veeni lõikub tühjus,
luukõrrestunud nahk - mul pole sooni.
Eos voolan. Olen tärkamise põhjus,
maaema üsk mis kuumab tagatoani.

  12.06.2008

 

KUI HOMMIKUL SIIS KULDNE TULIKERA

 

kui hommikul siis kuldne tulikera
jälle sinu hinge sisse hingab
löö valla aknad,
riided heida ära,
las päev su väikseid vallatusi hindab

kui narritlevalt kastemärjal kingul
seal viipad - keda?
Ammu läinud meelest...

uus hommik pehmet kirkust
punub kimbuks
põu heliseb ent sõnad
läinud meelest.

  09.05.2008

 

TAAS TÄNAN, ET ELADA VÕIN

 

Kui laotuses punetav loojang
taas päikese kägardab kuuks,
siis sõnad närtsivad huulil -
kui varjukajaka nuuks!

Olen vaid väikene looja
suure Jumala värava ees -
ta tuleb ja paitab mu õlgu
ja seisab maa koidikutes.

Huuled täis sõnade sõlmi
end üle vaikuse viin,
loojangut põue sees kandes
taas tänan - et elada võin!

 13.12.2007

 

ELU - SINULE LASKUN

 

Higilomp pihus
rind
kui varemeis linnus...
variseb
lõrinal pihani
paindub mu tuju

nõgesed nõelavad neelu
kramp
pooduna rinnus...
ummiktee-tunneleis vääneldes
teiseneb kuju

Süda on säärikus
sääred
määrdunud talvest

lumiseks.
Palakais väänleb hööritav
tuul -

tuulav ning lõõritav.
Olen
ontlikult valves -
umisev ollus kudedes.
Kleepun kui pruul.

Ahmin Su olemust
aimdun
eneselt vastu...
pulsilöökide rütmis kuumeneb raud -
Elu - sinule laskun
kas ulatud vastu?
Pelgan ning raskus
kinni
kõrvetab laud.

 28.03.2009

JÄIN UNNE LUKKU
*


Jäin unne lukku, kappan mööda koplit,
öö pudeneb mu padjapüüri sisse,
tuul rapsib väljas joodeldavat paplit
ning kuldrenetilt kukub õunavisse.

No lubage mul laiselda veel minut -
ehk mõni lahke lõunatundki lisaks?
Las läbi lauavaasi kasvab timut,
kui plärtsukell nii tüütult vaid ei kisaks!

Ent hommik - otsin õiget maski varnast,
mis täpselt täna minu näkku passiks,
kõik näivad võõrad, pole ühtki sarnast,
lõug vastu klaasi, unistan end kassiks.

Hiirhallid kogud nägudeparaadilt -
all uulitsail. Päev visalt ronib lakke...
end tiksun käima, meel las laseb aadrit,
nii taandun maskiks keset inimvrakke.

kristi roots  30.10.2009
KUI KOMPASSINÕEL NÄITAB VÕSSA
*



Kui kompassinõel näitab võssa - teel troostitult eksled,
suund tajuna veres ei voola, kaod sinna, kus tuul -
jalg jälgi ei leia, närv võbeldes naha all keksleb,
läed umbropsu, lootes, et tabaks sind laskuri kuul...

käib tagantkäe mõte. Kes peataks küll hulluja huuled?
Kõik sihitud rännud ent kusagil tabavad sihte -
just nõnda, kui sünniring aastaga joonistub puule,
nii saatusejoontele aeg lisab värskemaid kihte.

Nii üha sa sünnid, veel paljutki elul on anda,
ei ihkagi hüpata rongilt, mis suunab ja käsib...
küll taevas näeb, kuniks ta võlve võid õlgadel kanda,
ka õnne võib saada liig palju, et sellest kord väsid.

JA KUI
.


...olengi tüdruk, kes kõneleb tundmatuis keeltes,
kus tõlkeks võib nappida taipamist - teadmatus neelab -
ometi äragi mõistmatult püsin Sul meeltes,
süda saab aru - ent iseilm käsib ja keelab.

Taevas lööb rüütleid - näe kangelast kummardab loodu,
olen liig lihtne, et nõtkuda sangari varjus,
argusepiimas ent kümblejaks pole mind loodud,
selja löön sirgemaks - sõnade südikas karjus!

Südamemeelsus, tean, valusalt sõtkub akordi,
idaneb iva, kesk rammu ning viljakat jaatust,
eitada taipamist lihtne on - tunnista kordki:
Lähemalt kaedes et kergem on narrida saatust!