ILMAVEERT HINGATES

 

 

JA SINA USUD

Ükskord

või mõni teine
homme
ei anna sulle rahu
et mahutan sinusse üleni
ära

kõik oma
viltused maailmavaated ning
kurakätt äsatud
kurikalöögid
mis peegelduvad siseilma
nurgatagustelt
nurklike
ning moondunuina

ja sina...

tahtmata märgata
näkku surutud
õukonnamaski taga
hurmava alloonžparuka all
nipsakat
hussaarlikku hullusesööstu

libised
mu viinamarjaveest
läbi imbunud
tundetusse korjusekesta ...

lootes
et veinis peitubki tõde

kuid nad räägivad
seda parastades
ja sina usud

milline narr

  15.01.2009

MUSTRID

*

Luba, et
kallistan sind endasse
päriseks...

imbun sinusse
hingamise soojusega
ka siis,
kui oled eemal.

Luba, et astun
veel sammukese lähemale,
et salvestuda
igas membraanis

...ja kui meie kontuurid
hajusas valguses moodustavad tapeedile
mustreid

pead sa tundma,
et minemise jahedus
meie eemalduvate selgade vahel
on
valus ja lõikav
nagu
karjatus...
 

VALGETE RÕDUDEGA LINNAS

Valgete rõdudega linnas
istub väike tüdruk
üksinda
katuseäärel

tuledesse
puistatud tänavate kohal
kuldsed lindid
palmikuis sätlemas.

Seal all aga

on tavalised inimesed
kelle sõnakatked
ripuvad võõrikuna
öö kohal

nad on võõrad...

kuigi Tema
on hoidnud
hinge lahti
nagu edevuse tsitadelli.

Olemata
end kinnitanud
turvavööga
linna
kõikuvate tänavate külge,

mis kihutavad
meeletu kiirusega
paigalt

p e a t u d.

Peatuste vahel
väikeses valges linnas
nelinurkseks kulutatud rõdul...
ning
vaatad igatsevalt
edasiroomavaid rongirattaid...

Jahe

on tunda
neid enesest läbi lendamas...


Miks küll Sina
ei oska
sundimatult sulanduda
vaid hääbud

üksinduse kaudu

eemalolijaks...?

 27.12.2008

 

SEE OLID SIIS SINA

 

see olid siis sina
kes kummardus maa kohale
ning

põrandalauad
lülitasid end sisse

lülihaaval
paigast nihkudes...

nihutades
nagisevat horisonti
jutustasid nad
vaiku talletatud
lugusid

ning
valgus
vaatas kinnisilmi
pealt

tõustes
sähviva pikrikaarena
vananevate

tarkade
pedajate alla


...

  24.10.2008

 

EMPAATILISELT

 

Näen

sinu ääretut valu.

Tunnetan

kuidas sa aegamisi
hääbud
kortsutades pihkudesse
oma paberhinge,

nagu ühest kulunuks loetud ajalehest rebitud
narmleva lennuki

las ta põrkub su nurkade vastu
tiibu kaotades...

Täna
me hingame sedasama õhku
eraldi
kuid ometi koos
ja
süda
sureb
aegamisi
sinu valu pärast...

nõnda
vajutan
su laubale

oma kiindumuse märgi

sest
pool sinu valust
peab tänasest kuuluma

mulle
...

 

PUHKE-EELNE

*



Käsikaudu
seosetul sahinal...

sõrmeotsad
puudutamas viltuseid pikselööke
mõõdan
veel läbi kukkumata laukaid

pilkupidi uppudes
jahtunud nõidnõgestesse.

Kollad
jalgupidi seotuna randmete ümber
piserdan põllutaskutes küpsenud
viljapeadele
päikeselt varisenud õietolmu.

Narmendav taevas
aga laskub tasa
mu varvastele
puhkama...


 

TÄISKUU LUULEFESTIVAL EHK PAUS...KÜMME MINUTIT

 

Transis luuletaja
naaldub jampsides mikrofoni,
surub oma hääle sellesse

tardub...

Publik
hoiab hinge kinni
märkamata, et
juba terve igaviku.

* * *

Paus...kümme minutit...

kuid rahvas ei tõuse ikka veel.
Käed on aplodeerimiseks liiga külmad.
Istmed jutustavad kuuldust
salaja seljatugedele.

Valgus!

Uksed liginevad akendele ja kuu röögib,
sisiseb ning kukub lavalaudadesse katki.

Punase kleidiga poetess
mediteerib võrkkiigel
paljasjalgne
ja kurb.

Saal lainetab.
On öö,
kuid me ei märka seda,
sest taevast ei ole enam
meie kõrvades.

* * *

Paus...
viis minutit veel...

* * *

Keegi kõneleb minus
liblikühikuid oimudele toksides

Keel kärbub
ja
mõtted on surnud

Lainetav kätemeri
rullub me üle

uppumissurm?

Olen kasvanud
tuulepesaks iseenese tüvel...
palavik,
mis üritab võrsuda välja
nagu ravimatu haigus.

Õhku...

vajan vaid õhku...

 15.09.2008

 

ÕUNTELANGEMISEAEGNE LUGU

 

vilista mu kohal
seda üleaedset
õuntelangemiseaegset lugu

las ma vaatan
kuidas su ubinavalged juuksed
näole varjusid joonistavad

tõuse ja langeta oksad
sünniõitest uuesti

peida oma raev sügistuultesse
ja lenda
justkui pihlakaverre kastetud päev
veeredes üle voogavate tänavate...

hulgume koos
sissepääsude ja allalanguste katusekambreis

ripume neil
roostes redelitel
kukume
alla maanteedele...

meie peegeldused lombis
kannavad sulaveena ühtsama kevadet
igal aastal
lumikellukate õienuppudes

 07.09.2008

 

ILMAVEERT HINGATES

 

Hilinenud lõunatuul
voldib kokku
tõmbeiilidest kortsunud
krepptiivad ning
langeb
külmaveegeisrina
ilmaveert hingates
suidsiidseks
vaikuseks.

Olevik kuristab kurku
õhukeseks kulunud õhkamistega.

Plinkiv pimedus
tõmbab oma
vamp-vaheda piigi,
et torgata see
tühjade tuulefuugade
narmendavasse ihusse.

Lainetud mered
lämbuvad siledatel kividel
kängudes kärestikeks,
kuid...

...õhk nutab üha
oma sisisevat
tagurpidinuttu
ja
roostes seieritega aeg
heliseb lakkamatu tuulekellana
tiksudes
surnud
sekundeid...

MENÜÜVABANDUS

palun vabandust
sain just rabanduse
su nuudleid vahtides
mis köögilaua all
labajalgade asemel
hargnesid
ühelt linoleumiruudult teise...

menüüvabadus

veel üks rabandus
vaid kiviviske kaugusel
hops...

tooge mulle pärgade asemel nuudleid või makarone
ketsupit ärge pange
aga natuke paprikat oleks teretulnud
ja üks lõbus viiuldaja
klosetipotiharjaga

sina sobiksid
sest ma tean
et sul oleks minust nii kuradima lõbusalt kahju
kui ma seal peedistatuna lamaks
ning jõllitaks
klaasistunud suunaga
su silmadesse

pole midagi parata
mul on ometi koolnuvabadus
surra
kellesse tahes

 22.03.2009

 

SÜDAMETUKSED

 

Südametuksed
langevad jääle
läbi vaikuse -
koputuseks
pihust...

Läbipaistvate tiibadega
peksled
allpool jääd
laiali
kristalset õhkõrnust

pigistad
räitsteravat jahedust
torkeks
hõõguvasse rusikasse

pilvede jääkaanel
kössitab
pragunenud tiibadega
igatsuselind

koputab nokaga
südamele

  28.12.2007

 

IGAVIKUTUUL

 

uni
on kui häil su kõrvalkambreis

alati olemas

haardeulatuses
justkui telefon
mida saab välja
ning sisse
lülitada...

Ürgvetepiisk

mis
liibub su halbade
mõtete külge

valgudes alla.

Mida kahenäolised kaarnad
kannavad oma
tiivasulgedel

eemale.

Nagu ema käed
karmides juustes.


Uni on

lumi
mis
sulab

kui teda haarata

olgu käsi
kuitahes
külm.

Tajud lihtsalt,

kuidas peenikesed helbed
avavad
keerukaid labürinte

kusagil sisemuses.

Kõnnid neis
nagu pühamuis
milles tiksud
äratunnikellana

ega
märkagi

kuidas päev
on jällegi
sinust
hammustanud

mõne tüki.


* * *


kannad pihus sõela
millest
langeb liiva

valgustamaks su
ärkamist

  29.11.2007

 

MAAILM KESTAB KA VÄLJASPOOL MEID

 

sealgi ühinevad hinged
inimtühjal saarel,
kui sooritades
pühalikku rituaali...
Nagu muinasjutus...

Siiski on seal
liialt palju tühjust,
et leiduks rahu
kahele armastajale...

  27.11.2007

 

MAALIMATA KUU

 

Soovisin
joonistada kuud,
kuid märkasin vaid
udus
võbelevaid tähti.

Hommikupäike
lõikus
paberisse

hõõguvate kiirtega ...

Lauale

jäi vaid krabisev tuhk,
mis pihuga puutudes
laiali pudenes...

Nüüd loeb kuu
sellelt
igal ööl
ütlemata jäänud soove

ning tuul,
mis pärani akendest
sisse piilub

kannab maailma
maalimata kurbust ...

Nõnda
istun ma igal õhtul
taas puhta lõuendi ees
pilk suunatud sinna

kus
püüdmatu öövalgus
laseb rahutul kaua
tärkavat koidikut
oodata.

  17.11.2007

 

MÕNIKORD...

 

....Mõtlen end langevaks leheks
mis siugleb
majesteetliku luigena
tuulest murduvatel lainetel.

Sooviksin olla helesinine tuul,
mis kannab mu mõtteid sihile
ning vahel vallatlevalt - tujukalt
eemale reaalsusest.

Sooviksin olla mõte,
soov ei millestki sõltuda,
juua tühjuse peekrist sõõme
ja tunda
kustumatut janu
pöörasuste järele.

Võiksin olla ka meeletus,
rüütatud põhjatu-halli keepi,
pillamas laiali pisikesi meeletusi,
mängimas südame pillikeeltel viisi,
mille tähendus on aimatav
vaid minule
ja sinule...

  16.11.2007

 

OLEN KUI TUUL

 

Olen kui tuul,
mis limpsib
mere vahuseid põski.

Pilvemunadest kooruvad
piiskade pojad,
mis sulavad jäähelmestena
laotusest alla.
Aiman neid huultel
ning minu ihu
laulab nagu fööniks,
kes tuhast tõusnuna
mängib flöödil
tardumapanevat sonetti...

Rebin end tuhandeks
päikest peegeldavaks kristallkilluks
ning tajun iseend
ja oma seesmist maailma.

Olen vaid üks jõuetu kajakas
keset hulplevat merepinda...

Liig ilus,et kõike mõista,
kuid siiski liialt hirmutav,
et edasi minna
ning olen taas tuul,
mis mere vahuseid põski limpsides
lõplikult taandub.

 13.11.2007

LÄBI SULETUD LAUGUDE

 

Täna olen ma sinu jaoks ebamaiselt kaunis
ning seepärast ei mõista ma
sinu pisaraid.

Vaatan sind läbi suletud laugude
teadmata,
miks ma veel ei tõuka end lahti
teadmatusest
valguse kadumatu müsteeriumi
avarustesse.

Hingan sind...
ja tunnetan
tühjaks tuksunud südamega...

Liig palju õhku oled sa andnud
mulle hingata,
liialt armastust tühjusse tallata.

...Kas sina juba teadsid,
et igast sinu südametuksest
sünnib kord jälle üks
võrratu tähesilm
mustavas mõõtmatuses?

Ära iialgi unusta,
et sinu hingamine loob laotusesse
üha uusi valguseid,
ALGUSEID
milleta teie - inimesed
suudaksite vaadata maailma vaid
läbi
suletud
laugude...

 13.11.2007

 

MUINASLUGU VALGETEST ÕITEST

 

maa oli just loodud,
kui selle hõõguvas tuhas
puhkes üks valge
igavikulill.

Kirgliku lõhnaga
hullutas ta taevaid
ja lummas oma iluga
maailma.

Nii sündis armastus,
kuid armastajaid
polnud veel
loodud.

Kuumusest pragunes maapind
kuid leegid
ei neelanud õisi,
mis keerdudes tulelonte
kõnetasid

armastusega.

Siis tuli inimene siia
ja neid sai palju.

Nende lapsed armastasid
kõike loodut,
kuid kahjuks armastasid nad
ka võimu.

Seda väge,
millega lõhkuda,
purustada...

Nii murdsid väikesed käed
valge igavikulille
ning lill ei õitsenud
enam iial...

Puhkes palju kummalisi ja
kõige hämmastavamaid taimi,
kuid ükski neist
polnud nõnda võluv ,
kui too.


Talludes muru ning
muljudes lilli
ehitasid nad sinna
pilvedesse küündivaid maju

kuid tunne
millestki kättesaamatust -

millestki,
mis kusagil minevikusopis
värisedes võngub -

ei kadunud...

kuni sündis üks laps,
kes hoidis peos sama lille...

* * *

Ta tuleb nüüd igal kevadel,
kuid vaid üksikud
oskavad märgata tema pihus
kahvatuvalgeid
õrnu
õisi...

06.11.2007

 

ÜHA UUESTI

 

tuled mu juurde
ja sellist tulemist
ei ole ükski leht
ega rohulible
veel iial näinud...

Avad peo,
sinu pihus mäslevad
taassünni pakatavad jooned
teineteisest üle.

Tunnen tuult,mis neid
naerutab...

kandes minuni
heliseva laulu,
millel igakord
on
üha uued sõnad

Nii tuleb kevad mu juurde,
võõras,
kuid ometi sama.

 06.11.2007

VISUAALDIEET

 

pakun end sulle
kella-viie-tee kõrvale
dessert-taldrikul
ühes kohupiimataskute
ja põlevate ülepannikookidega

neelad end
sidrunisse
keelavas pilgus
tabamatu värahtus

õrritan
teades, et eile

algas sul dieet

13.01.2009

 

VILEDAKS KULUNUD

 

Viledaks kulunud
sõrm-
kinnastega
nihutan

krambid
kambriustelt
kajavasse mulda...

Põrandal

närib
igatsusest unine rändhiir
kidalist vaenukirvesilma.

Tahm

joonistab
meie saatusejoontesse
kumelevaid sõõre

ehkki
paekivist seinad
neelavad mind endiselt
sinu külge.

Varasalvedesse pakitud
minevik
sosistab aga
katkematu mantrana:

"Jumalaga!"

  28.11.2008

 

MEELEHEITEGA LOORITUD

 

surilinana

langes
pruudiloor
ruugetelt
juustelt...

Muusikud

sulgesid suud
serveerides klaverikaasi
sarkadena.

Kolm
põrmupaisatud
akordi...

Liiliate
võltsvalged päevasarid
ääristamas
su lahkumist

seal

kus
pimedus harutab
pirde...

Pulmakellade
verrelõikavad armid...

Saudi Araabia!

Lapseohtu pruut
sundvõõra käe vangus
aimab...

Valus

on
end võõra koldetule ääres
siiski üksindusega

naida...

  14.10.2008

 

INSPIRATSIOONILAKSUTUS NAKSUTAVATE SÕRMEDE ESITLUSES

 

keerduskaardus
veerdus veeldus

leedikate
leebiv
needus

nõiaudu
tule tudu
und
või sudu

konnakudu

pudene
ja puhastu

neitsinõlval
tuhastu...

konnakarbiks
kaarna kaevikuisse

löö kokku kobrulehelõug -
jah sulgu
ullike

urn uperdub umbluisse

välk sähvatus
sälk vihvatus
ja tulgu ...

 12.09.2008

 

TEINETEISE VAIKUSE VANGID

 

luba

painutan
sind
vaikuse sisse
et sa enam ei kuuleks
sütel visisevat õhku...

ei näeks
peegelsilmadega
vardatähtede köielkõndi...

soovunelmate
sähvatavat hetkvalgust...

sööbi mu nahale
hääletuseks

las lähen
sellest
veidike katki...

söestun
ainult natuke
meisse mõlemasse.

Oled raudkülm
kui mind seestpoolt põletad.

Embuse jälg
sulamas
randmetel ...

 03.09.2008

 

LÕPMATUSE KEERDTREPIL

 

Lõpmatuse keerdtrepil
kappan
kabjad puutumas horisondi
lagendikutippe

astun nähtamatuse
kaanetunud jõgesid mööda

troojahobusena
peidan endasse
su uinakute viimset välku

läbi laskuvate loojanguliblikate

kes peagi
patjadel magavad
põsk vastu õisi
ninal tolmukate sädelus
ja näevad unes
peidetud ...

suletud uste taha
unustatud
. .hommikut

  02.09.2008

 

RAHUTUS JÄÄB

*


Minejate seelikusiilud
pühivad rannikult kokku
viimsete armastajate poolt unustatud
romantilise päikese,
mets-kirsipuudelt langenud
roosakad õied,
mille kroonlehtedes hingavad tärkavad elud
ja
rahutus jääb taskusoppidesse kiratsema.

Kivid nutavad mulda ning
üles kääritud sabaga kaldapääsuke
riputab pesavoodri vahele kuivama
rapsipõllule peitu pugenud ritsikapoja...

tal on lihtsalt
inimlikult kahju...

Loojangu lohisev lehvitus
rullub astanguilt alla

nõelatorked pudenevad peost
kastanimunadeks
okkalisse septembrikuusse.

Augurida jälgedeks
üle niiske närbheinase maa
tipib sügis,
et kolletunud lõikelehtedest välja lõigata
unustusehõlmalist
suve.

kristi roots  21.09.2009

NAGU KÕIGE EBAREAALSEMAS UNENÄOS
*

Ilus, et oled
elus ja olemas
lihtsalt...

paitad vahel
nagu kõige ebareaalsemas unenäos

kui tukad on padjal veel sassis
ja varbad
madratsi õmbluspusadest lahti harutamata...

kui vaibal magab kollase näoga kass
maha ühte pikka erelillat suveööd
päike seljal miilustamas

küüned
kriimustavad vaibale
hiireherne-lõhnalist vaikust...

siis sõlmin minagi viimaks
ühekaupa lahku oma varbad,
korjan püürinurkadest kokku
neli kohvilõhnalist tere,

et astuda selg hommiku poole
varjudest välja
ja kallistada Sind

naeratusega.

 

EESRIIDE TAGA

 

sulgusin
su keelele keelatuks

***

suudlustena
lämbuvad karjed
kärisesid
eesriidena
mille varjust ei näe
nõtkuvate siluettide
langemist.

Rullisid maa meie ihule lahti

poolsaarteks
poolkuudeks
täisaastate tähiseks taevaks

ja nõnda me hoidsime
käte vahel armastust

ning puud naksutasid lehti
mis krabisedes hoidsid
meie saladusi

  30.08.2008

 

KÕNETAN VAIKUST

 

kõnetan vaikust
suletud suuga suudlen
helitut vastust

hingan katkenud sõnu
oma keelel ja kustun

otsekui janu
jääna neelusid limpsib
kõrvad ei märka

uniste linnade hääl
laguneb etüüdideks

mängija tukub
salvestad endasse öö
kõlatuid samme

kõndides nendes kaasa
nukruse murdumises

 16.08.2008

 

###

 

ma pole
luuletaja
vaid

pliiatsit väänan
käiste käärides

määrides
tindile
tilkuvat
paberit

ja sõnad
tõusevad ronkadena
raaguvatesse okstesse

nii sünnivadki pärimused
ja mina
olen nende
müsteerium

...

 04.08.2008

 

PIHKU SU KRIIPIVAD SÕNAD

 

kaks mõrkjat
hõrkuvat nahka
põrkuvalt
põgenevad teineteisesse

võrgutavalt
lõikavat
võrkhabrast
mahla

kahe pihuga
kahlan
pihku su
kriipivad sõnad

valus
on sind
nõnda
ja valutult
tahta

...

  03.08.2008

 

NII KÕNETAN MA MUUSIKAT

 

ma tean
et sa mängid

osavalt

ometi kartes
et riivad
sõrmega
mõnda keelatud keelt

ja sinu hääl...

kardad
et lämmatan selle
poolkogemata
oma pausidega


...

naaldun
su sõrmlauale
ja kuulatan
kuidas rahulike hingetõmmete
vahelduvlöögid
trummeldavad vaikust

ja nüüd mängid sa minul

poolihääli
ja ennastunustavalt

nii kõnetan ma muusikat
kuni ta
magab

  01.08.2008

 

ARMASTAN NEID HOMMIKUID

 

tilkudes allapoole
peidan
kaalutuid
pisaraid
lõunatuulepeekreisse

ma vist armastan neid
niiskeid hommikuid
ja haprate lumiülaste
õitsemisjälgi
sinu
tuuleklaasil

  22.07.2008

 

TA OOTAB

 

ta ootab
silmad pärani
kinni
ekraani virvendavas
lõuendis

ta ootab
kuni puud kukuvad
teineteise sisse

ja igatseb veel
et keegi
tuleks
ja ootaks
koos temaga

aga kõik nad
magavad
unenägude taga
oma pühitsetud
ärkvelolekuis


***


nii ootab ta alati
ja keegi ei küsi
millal puhkevad
helesinisel asfaldilindil
kappavad
varsakabjad

  20.07.2008

 

TÄNA VALITSEME PLANEETE, KALLIS

 

täna valitseme planeete,
kallis

olen kuukivi su hõrgetel
ja sina oled varjutus

külastame maailmu
ja pärast
ei mäleta enam
nende nimesid

lendtähti pildudes
pöörleme
teineteise orbiitidel

loidete
lõputud ahelad
randmetel kõlisemas

universiumi trummilöökides
vääneldes
tajume endid
valgusaastate kaugusel
maailmade
surelikkusest

 08.07.2008

 

KARAVAN RÄNDAB

 

kolmepäevane

paaritunnisesse
habemesse takerdunud
iginoor kaamel

küürutab palvemeelselt
vastu
vastlüpstud kõrbe
kuumavaid liivarindu

otsides pragunenud mokkadega
viimset soolakat
piiska

karavan rändab

raagpeeneisse köidikuisse põimunud
patsilised beduiinid
ruttavad oaasidetagustel
sumbunud väljadel
nuttes uut merd

mis liivana
laugudelt immitsedes
leiaks tee
silmepõhjas
pesitsevate
miraažideni

aga maaema nutab
nõelasilmapisaraid
et kaamel
neist läbi voolates
võiks juua
vastlüpstud
lunastust

***

 28.05.2008

 

JA LIIV LANGEB TULLE

 

Oled sa kunagi
tundnud
kivi kaledat südant
tuksatamas
või
kuulatanud
sambla sosinat

kuidas
puud magavad
ning kalmud kannavad
ristidelt rebitud nimesid
südames...


Oled sa kunagi
märganud
hüljatud jälgi

kuidas nad paluvad
et möödanik
neid oma kätele
korjaks...

las nad jutustavad
sulle
vaasides närbudes
oma elusid.

Ja liiv...

vaata,
kuidas ta voolates
hellitab su sõrmi

naeratad

see meeldib sulle
ning kõndides
põleviljalu
rahutuil ristteil
puudutad veel sündimata
ajastuid.


Igavene tõtlemine
ummistab
su sooni
leides sinu hõõguvad
tallad



ja liiv

langeb

tulle

...

  18.05.2008

 

SINU LUNASTUS

 

Sina oled mu
ohvrikivi,
millele ohverdan
südamevere
ja mina olen
sinu lunastus.

Eilsed tunded
mängivad
köiel libastuvaid
tantsijaid...

Olen su
tintmustal järvel seilav
räbaldunud hingepurjedega
paat...

Veretuks näritud sõnadega
raiun su
külmuse kivimüüri
ja päev
vaatab meid mõistmatult
oma vidukil videviku-
silmadega.

Me mõlemad
kummardame sama päikest,
voolame teineteisest läbi
ja ometi mööda...

Kaks erineva vooluga jõge
põimudes ometi
ühiseks
lätteks

23.02.2008

 

LAHKUS LAHKUS

 

Lahkus lahkus
mu lahatud hingest
naerdes
ja laperdas lauldes -

kaks kadedust kaaslaseks läksid
südames sajatust haudes...

Lüüral mängeldes härdamisi
meelt painutas
salalik lumm -

sammusid tühjuse
härgamisi

silmist ja kõrvadest
tumm...

  28.01.2008

 

PEIDETUD PALGEGA

 

Oled üksi
nii abitu, pühalik,
seisatad lihtsalt...

oled klaasist,
su pisarad nõrguvad
altarist läbi...

kõik mööduvad
nõnda lihtsalt,
ei midagi mõistes,

neil eal pole
õhku tühjusse tallates
häbi.

Kriipiva valu vermetes
vaevlevad veenid,
tukslevad sooned
miljonis verevas urmas...

aeg ei pöördu,
nii kõmavad südametuksed
mõtleme hingekahinaiks
ajatus karmas.

Oled murustki madalam,
väetimast liblestki väetim -

isegi elu ei suuda sa
endale anda...

urne täites ja haudadel
hullunu häälega ulgudes
teeskluse süü jätad
kalmukääpale kanda...

Pealtnäha mõistad,
ent süda
on tahutud vasest -
võõrale rohetab eemalt
su lummutav skväär -

siis äkki liiva materdad
hapraimad õied,
ingliloori all
loomuse
kime kimäär.

 28.01.2008

 

MENÜÜVABADUS


palun vabandust
sain just rabanduse
su nuudleid vahtides
mis köögilaua all
labajalgade asemel
hargnesid
ühelt linoleumiruudult teise...

menüüvabadus

veel üks rabandus
vaid kiviviske kaugusel
hops...

tooge mulle pärgade asemel nuudleid või makarone
ketsupit ärge pange
aga natuke paprikat oleks teretulnud
ja üks lõbus viiuldaja
klosetipotiharjaga

sina sobiksid
sest ma tean
et sul oleks minust nii kuradima lõbusalt kahju
kui ma seal peedistatuna lamaks
ning jõllitaks
klaasistunud suunaga
su silmadesse

pole midagi parata
mul on ometi koolnuvabadus
surra
kellesse tahes

 22.03.2009

MIDA TEEB ÄRKVELOLEK, KUI UNI MAGAB


...kas ta vaatleb
nihestunud maailma valu seinapragudes
ja nutab vaikimisi kaasa
vaigused pisarad põsil

libistades jalataldu mööda niisket lehekõdu

kuulatates
hingamise vaikset nohinat
või

rullib end aknalaual keraks, et kuuga ühtida...?

Kuniks vältab veel
pimestavalt valge öö ning
Uni ei sega neid...

...


Mida näeb Uni unes
kui ärkvelolek kuu poole unistab?

Ärkamist
või unevatiseid linnu
laskumas
udusesse orgu..

rahu ning rahutust läbisegi...

Kumb neist kahest siis rohkem reaalsuses viibib
kui kumbki väldib silmsidet
iseenesega