SU PALAVIKUSÖÖST NING ASPIRIIN

 

MIND TÕSTSID ÜLES SÜGAVIKUKAEVUST

Mind tõstsid üles sügavikukaevust
ja kandsid süles mererannani -
siis põlvedeni küünjaist kõrkjapaelust,
käed ümber kaela, juuksed kannani

ma olin Sinu. Jäägitult ja vabalt
kui süütu plika varbaidpidi adrus,
rind kumar, hingekojas algav sabat
lõi lokulauda: Algab tants, mu madrus!

Nii kirgastusin uneldes Su huultest
ning lagunesin koost Su järele
Köeb horisont, maa-taeva kokkupuutest
uus päev sai löödud koiduverele.

 30.09.2008

 

KUI LAINETAS TAEVA AKRÜÜL

 

kui lainetas taeva akrüül
küütiibadel tulid, kui müüt, kel-
le löökide all langes müür...

sa südamerütmide rüütel !

Ööst sirutus sinuni ranne
mis rebis su sõrmed -
et meid

ei leitudki...

IIdsete Vanne

küll lappis me
põimunud
teid.

...Kuid koltunud lehisse mähkus
siis rebenev tänav,
kui irve -

kimp sügist su järele lahkus...

kes südamelt
sulataks

kirme?

 29.09.2008

 

RAAGUS KÄED

 

kassitapp

sirutab
käppi

vastu

mereadruseid
näppi

kuupuhastuskuub

ei märkagi
loita...

taevatäied
väikseid vankreid

toita...

LUBA

sügisel
end köita

samblasalliks...

raagus
käed
su piha ümber.

Kalliks.

  25.09.2008

 

ÖÖ PÕTKIS ALLES MÄHKMEIS, BEEBIKARVA

 

öö põtkis alles mähkmeis, beebikarva,
sa tulid karda kandes palmikuis -
kui taeva kauneim kirkus, süda arvas,
et haldjad elavad vaid salmikuis.

Luiknõtke - sirutusid. Püüdepaelu
jäi seotuna su kumar siluett -
Kui torgiks keegi hinge sisse naelu
nii hõõgusin - ah piserdage vett!

Ei saanudki me ühte, hiiliv hämar
kui kätel hoidis kohmetunud kuud...

Sind neelas ära umbne, kajav tänav...

...jäi järel hüüdma krussis volbriluud.

  18.09.2008

 

KÄPIKNUKK

 

Näe, trügin nõnda hinge. Hoida sabast
võid küll, kuid siiski pääsen sinu küüsist.
Su rulliv pilk mu särgi nöörib tabast,
nii lähedusse poen - hellsoe kui plüüsist.

Kas mängime? Mis trumbid täna varuks?
Ma pole luuser, longus ligi maad.
Võiks olla küll su armsaks kaisukaruks...
jah - nooli veel mu käppadelt halvaad!

Kui lahkun, lebad põskepidi tekis,
undneelav, ragisev kui tõmbelukk -
ma viirastus su kollendavais hetkis
tea, olid vaid üks indlev käpiknukk!

  11.09.2008

 

KULDKALA

 

Su haardest haakun võrgusilma külge
suu ahmib õhku, soomus helgib veest
kolm soovi sinu huulil. Neelan sülge
jään vaikseks endas.Oled katki seest.

Mu niiskeid uimi silud - oled tühi
ei kesta õnn kui rusikas on peos
sõel kuud ei kanna, pime mäest ei rühi
las embab vett veel viimne hingeeos

kus elad, võõras, sõlmi ennast lahti
võin täita küll su ihasid ja ulmi
kuid õnne see ei too, kui sulged sahtli
läed kiirustades, kiivalt hoides hõlmi

üks naeratus - kas on see palju - tere?
jah kiirus - voogasid ta rütmis randa
ei aita see, kui tühjaks kannad mere
kui jõudu pole teda sülest anda

 10.09.2008

 

IHUD HUTJUVAD HUILGAVAS VOODIS

 

ihud hutjuvad huilgavas voodis
kiirga, kiirga mu armuke ÖÖ
täna lebame veidike loodis
sooned sõlmes ning uimab odöör...

hellalt harutad lahti mu sõlmed
minu templeil kui kummardleks tuld
kuid ka minul on tundlikud sõrmed
sulgun sinusse - immitsen lund

hilissuvist, kui jahutust tuues
täna lõimume ühtsesse kerra
usu, kallis su suudlusi juues
võiksin janusse ikkagi surra


 20.08.2008
 
SU PALAVIKUSÖÖST NING ASPIRIIN
 
 

su kuumad reied, tukslev meheilu
vampiirina me kaelu noolib öö
mu kuulmekäike sõnadega silud
ja kuulatad, kuis kiirelt süda lööb

on linad kerinud end surmasõlmeks
ja mööda sängi uitab padjapüür
su puusakaarte ümber põimin põlved
ning selga peenraid künnab maniküür

ma vallatlevalt näpistan sind nibust
su nahka suiseid ajades kui kiin
jah - täna minust mõelda võid kui libust
ma olen sütik - sina oled miin



...

su palavikusööst
ning
aspiriin...

 

SU PIHUS KÕNNIN, MÕÕTES ELUJOONI

Keel keeras ennast neelu ümber kerra
kui lambipirn, mis hõõgvelkuum ja klaas
lõi purunedes lahti taevaserva
sealt pudenes ööd salvestav ekstaas

su pihus kõnnin mõõtes elujooni
ei pöidlaküüti vaja ekseldes
nii jõuan kord me põimumisetsooni
kui kaevust päästes südant, pekseldes

Käin janudes, su märkamata kirge
lõi põrguvärat taelu põledes
ma armastasin - oli see siis pilge
mis paindu kiskus, minus sõneles ?

  25.07.2008

 

OLEN IHA, AHELDATUD KETTI

Olen iha, aheldatud ketti
ääsinõeltel tammun kohapeal -
nõretades gerberpunast petti.
Pakitsed kuid tean, et oled SEAL.

Küüsklev kirg, mis villituna purki
vastu laupa tunneb korgi raskust -
üksteist tundes teeskleme, et kumbki
õhulosse tõmmata võiks taskust.

Unimagun kiftine kuid paeluv
hambad luuni surutud, mis mõrk -
koidikuil sean pakkudele kaelu,
hämarail käib viimsepiirisörk.

Näriv spliin, sumbuni, hingevärin
tea et olen. Rambelt langesid
pilgu ees. Raks, lahvatus ja särin...
noolid minu hõõgvel hangesid...

 06.11.2008

 

KHKHMMMMM

 

Tule, ma pistan sind nahka
kiiritan pilguga söeks!
Teised ei tohi sind tahta,
neid kire ja vihaga saeks!

Tunnen su sõrgu ja siirdeid
iha kui silmapiir...
lükkad mu sildadelt piirdeid
oled mu vaagnavampiir!

 30.10.2008

 

MAALEHELENNUK

 

Ma olen paber
sina oled käärid

ma olen varvas
sina oled näpp

sind voldin sõlmeks
sest et seda väärid...

võin olla luuletus
mis kõlab nagu kräpp

krepp-purilennuk
viskenooleterav
ja pilv, mis kukub
tõusunurga seest

jah vaata mind
kas pole ma siis kena
üll paberriided
niisked vihmaveest...

las tõusen sinu alla
vastutuules

kuusnurkseid pilvipidi
oimetuks

ja rebin sind
ning tõukan...kriibin luules

kui läbiloetud
veetlev
Oidipus

...
26.10.2008
 
TULE, MÄNGIN SULLE TORUKRATTI
 
tule mängin sulle torukratti
puhastan ning küürin seest ja väljast
pärast seda cleanaway debatti
olen ikka sinu järgi näljas

läikima las hõõrun kõik su poldid
olen hell - ei söövita ei kripsi
keskööpimedas kõik kopli tondid
kadedad su särast - oo mu tipsi

rahulolust mõmised kui silun
vahatatud kätega su pinda
kuulatan, kuis rahuldunult minust
unistades tuksled vastu rinda

sõidame - kui läigib viimne klemm
mu Kallis neljataktiline bemm

  14.11.2008
 
TULE-TULE
 
tule-tule
veel sammuke tule
ja hammusta,
rebi mind katki

ära vaata mu
keelavaid silmi
vaid neela mind,
riieta
lahti

pure-pure
mu
marraskil huuli
sõrm lainjana
libiseb kaelal

soolana valuta
vermeis
täna
jah, täna
vaid naeran

saa kiskjaks mu
pilkude puuris
jääb patune
kõrvetus
nahal

las alla
su painajaks
paindun
kui üha
ja enam
sind tahan

  18.05.2008
 
LAS HÄÄLESTAN SIIS VAIKUSEKS SU KEELED
 
las häälestan siis vaikuseks su keeled
me hommik - las ta sünnib pisut kaldu
kes oli see, kes maalis laukaveele
sulg sõrmis loo ning voolis meie taldu

siis hetkeks veel me neelasime valgust
kui niudeid varjas auklik lainesõel
jäin lembima su huulilt joodud palvust
nii loojusid me ihud - jäi vaid naer

 28.05.2008
 
SÜGAVALT HINGA MIND SISSE
 
sügavalt hinga mind sisse
tulvab mu üle su vägi
neeldu mu sügavais kambreis
vabastav tõmbtuultelävi

hüübi mu ulakail huulil
häälestan end sinu kaudu
pinguli, põimunud keeltelt
kuulame südame laulu

laota meid laotuste alla
paota mind hingeli rüütult
kuulame sosinaid kallis
lebame jumalaiks hüütult

  22.05.2008
 
HEAD TEED
 
Hingepragudes hingates hiilid,
vermeis haavadel veristad käed,
võikal võhinal võhkasid viilid,
minu valule pimedaks jääd.

Süda sülgab ja siputab sõrgu,
liivakellalt vaob aeglaselt tund,
tuhmilt turtsatab tahmunud põrgu, .
söestund tukkidelt tuhiseb lund.

Süütan rüü sinu püüdmisepaelaks,
las su painajaid paelub see lee,
süütu inglina laotusse taelaks
avan tiivad ja hüüan: "Head teed!"





*

  17.04.2008
 
LUBA LAS LIBISEN ÜLE SU TAMMISE TARE
 
Luba, las libisen üle su tammise tare,
pilguga riivan, külmpõletav kahvatu kirm...
vaiguselt lõhnad, kuid pihu all pahklik ja kare,
lõhun su lõhnu, hell, võrana kaardun, kui sirm.


Olen su sõnatu kõrvetus keelel, uimmagus -
sirpvahe pitsitus neeludes mürksööbiv maik...
rakkhaaval endasse neelan sind vallatlevvalus -
lõõrides hubisen - halgudelt lahvatleb vaik.


Nagiseb öö, trepikäsipuult pudeneb silpe,
neelan neid sõnu, su tubades tuulan, kui taud -
tuksatad muigvel, säng silub veel kortsunud hilpe,
"Sa õel oled, armas" - nii suletult pihivad laud.

 05.04.2008
 
TULEN JA NÄKITSEN MUIGAVAID HUULI
 
tulen ja näkitsen muigavaid huuli
pilkude pilves las heljun kui hahk*
tulen ja pakitsen, valulen luuni
näljastel küngastel marraskil nahk

tähiks su laubal sean kuumava sirmi
korduva kajana ründan su ust
tagasi kaigu - neid voolivaid sõrmi
janun - haakhaaval su vallutust

habiseb hinguse vildakil tuules
kõrkjase valuna kallaste joig
ühena huulvalget hommikut juues
voolitud vaikuse lõhestab oig






hahk - siinkohal pole tegemist matsaka veelinnu vaid heljuva uduga

  25.03.2008
 
LAS TALVEST TULLES ÕRRITAN SIND VÄHE
 
Las talvest tulles õrritan sind vähe,
nii riivamisi puutudes su küünart,
su hõlmal hõõgun, tulepaistel lähen,
pooltoonidesse põletades küünalt.

Las kõrva sala siivutusi hingan,
nii ihul jälg jääb minu tulitaelast
ja lahkun naerdes - ehkki nii ei minda,
veel paokvel huuled räägivad su kaelast...

üks ainus puude rebib end su rüüni
jah, kiusajaks saan, avades end õieks
hilphaaval langen, siivutu ja süüdi
su kaisus kanda karistust ju võin eks?

  23.03.2008
 
SA OLED TÜHIK LÖÖVA LAUSE PÄRAS
 
Sa oled tühik lööva lause päras
ulghäälik, suluvahe kammertoon...
ma keeldun nüüdsest nutmast sinu pärast
jah, proosit, punkt on pandud. Tervist joon!


Su sõnasabad koolutavad kõrvu,
end kivikesta külge klammerdad.
Kas tunnen sind? Su küündimatuid sõrgu?
Ei - katkend trummikestal trummeldad!


Kas mul on valus? Küsid - ma ei vasta.
Näe, süsi murdub, taht ei püsi koos -
üks laul ei saagi lõputult ju kesta.
Sa elad nüüdsest ühes teises loos!

  03.11.2008
 
ENT KEST ON MURE, PUDENEB KITIINI
 
Su huultepärg
nii tihedalt mu vastu
miks rabe näib
küll tunnete
ovaal

kui järele veaks
saja-aastast
raskust
Sa tühjalt kõmad
külm,
kui katedraal

ent kest on mure
pudeneb kitiini
kui sõrmepintsel hellalt
kaelal ringleb

jääd uurima mind
nagu leitud riimi
ning paisu tagant
vabanevad pinged

siis olen maal -
ja Sina vaikiv looja
viiv kannatust -
kui valge kindaga...

veel viimsed julged tõmbed
pihusooja
nüüd silitan Su silmi

endaga

...
EI KÕNNI ENAM SINU SAMMUTUULES
 
Ei kõnni enam Sinu sammutuules,
me keksukastid joonistusid õhku
vaid õige harva Sinust laule luues
poen unepõhja hingama su lõhnu.

Seal pistrikuna üksilduses sõudlen...
tiib pinguli, et uuristada radu -
miks mõnikord Sind patja taga nõudlen
nii salaja, et seinadki ei adu?

Suur Ilmatäius servast lahti koorub,
veel kuhjub pilte hõlma alla sabaks -
meel kustutab kord möödunu, kõik loorub,

tea, hoolisin, ent süda ...
andis vabaks!