TUULE RAAGUS TROMPET

 

LOON ELULAVAL VINGEID PIRUETTE

 

Loon elulaval vingeid piruette
päkk kinni sukas toetun küünele
need surmasõlmepoognad taha ette
kas prantsatan või pääsen püünele

seep tükkidena talla all - oh õudu
pean haarama vist masti veetud lipust
pind pepus mööda lihvimata laudu
ent libisen kui taliharja tipust

rampvalgus seinanurkimööda hiilib
veab lavastaja käsi lakke nööri
ja publikum taas silmahambaid viilib
kui vambiparv - ah vajan vaid massööri

kes kanderaamil sirgeks väänaks ihu
lae poole varbad kepslen kahel pihul

 

MA TUNDSIN HIRMU KEERMELISI HAARMEID

Ma tundsin hirmu keermelisi haarmeid,
vihm hiljukesi hiilis mööda parsi,
ta piisku vermis, klaasilt nõrgus taalreid,
jäin murdma tõmbetuulte ahervarsi.

Veel hetk ja nägin sõrmi murenemas,
kaevalkjad silmad pudenesid pihku,
luukülmi kihvu kuklas purelemas,
öö hingeaur mu ihu ligi nihkus!

Too vana rehi, ait - ning kolikambris
üks ämblik pirrul ristipidi rippu
koib hoidmas eilses võrgus niidi vangis
meid kaht kui pimeduses pimesikku


Lööb kikas homse loiduks lokulauda,

ööst öösse kannan jahtund vilgurauda.

 

MÕISTATADES HOMSET

 

Ma kondan eilses, mõistatades homset,
käin sammuraja sammuvõrrandeis
ja liidan jälgi, tuule raagus trompet
veel ulub puis ning kraaviõnnaldeis.

Kuis võiksin ette näha enda sündi...
kes saab kord minust - nunn või konkubiin?
Vast söötis süda vajaks ümberkündi -
ta laliseb kui rikkis mandoliin

poolhääletuna maetud kätkiveerde,
et kanda sealt mu enesesse retki.
Nüüd sumpan põiki eilseid ristteekeerde,
sealt pildi sisse trügin ennast katki.

Kes pühiks õlult tehislumeräitseid
hing kraavihallikarva nõuab päitseid.

 08.11.2008

 

NII VÄRITIIBU ÕIETOLMU KASTES

 

Kui taevasari vikervõlve püüdles
kiirhaaval liibus pilvedele valgus,
helk kahvatus kui okste põimund salgus,
kild liblikvaikust urvaripsmeid hüüdles.

Seal mänguilust pime, õhuehmelt
mu soonist läbi vallutasid meeli,
selg puule naaldus lähedust et veelgi
koortkaudu kanda võiksin suvepehmelt.

Viiv üürike, tean tiiblemisest kärbud
nii väritiibu õietolmu kastes
siis liiliakroonilt lendu tõustes närbud

veel viimset heitlust veenist läbi lastes
vaon sinusse, sind igatsusist leidma
meel härdusesse surub vaikset leina

  24.04.2008

 

VÕÕRAS UNISTUS

 

Ma unustanud olen maised hüved,
pea kohal pilved, mida külvab taevas,
on hommik alles sündimise vaevas,
all helendavad mürdi valged tüved.

Öötules hiilgab ihul tähekuld,
kuu süttib ees ja murdub jalge all,
näe - põhjataevas virmaliste ball,
öö pillab värve, justkui elus tuld.

Õhk lõõmab virmaliste virvatulest,
ma vaatan iseendal silmist läbi.
Õrn, alasti, kui kantud ingli sulest,

kui esmasündinu, kel pole häbi
kanda endas võõrast unistust,
veel sündimata tähe virvendust.

 08.11.2007

 

MA TÄNA VIST EI MÕISTA SINU SÕNU

 

Ma täna vist ei mõista sinu sõnu
neid kõhnu lauseid argivakku veetuid,
mu mõtteuid - sees pilkav vastupanu
ühtviisi vaagib õnnistatuid, neetuid.

Vaeglubadusi aplailt huulilt seatuid
kui ainult saaks - kõik võtaks tagasi,
ühtviisi soosib aeg nii häid kui heatuid
ja nii me läeme - pungil pagasi

kus kanname veel minekutevaevu
ning tulekute tuhkjaid sääreluid...
jah - alles käsi voltis papist laevu -
ei teadnud siis, et kandma uppunuid.

Kuis meelerahu neist nii lihtsalt kisti
end salates kes kandsid võõrast risti.

 

SA TULID RIIVAMISI

sa tulid riivamisi teede niitjas hõrkes
peopessa silmepõhjast langes uid
sa tulid ristteil kalgis kokkupõrkes
ning koolnulinad lõgistasid luid

täis veidraid varje, moondes kehad pingul.
käib üle tanumate õõvas ärp
kus rändurile ükski lee ei vilgu
vaid valgeid õndlaid varjab kerjasärp

maa leinanartsu pakkinud on mättad
neil puhkeks viimseks langeb töntslik jalg
kus on see tee, mis hingi mõistab hätta
kus ohvri-itkeks viimseks hõõgub palg

nii pöörad sõnu tummalt, voodriligi
end pressib ihne allavoolujõgi

 22.07.2008