ÜMBER HIILIB SORTSE

 

TAEVAVÕLVID TUMENEVAD

 

Taevavõlvid tumenevad
päev on tõustes pime,
mina kõnnin laulud huulil
läbi koiduvine.

Palgeilt pudenevad pärlid,
hõbedane nutt,
vaikselt kostub pilvepõuest
tähistaevajutt

Salasosin paotab huuli,
hirm on puruneda,
iseenda peegelpildi
sisse ununeda.

Kaigub õues
kauge tinin,
sosistavad puud,
öised veteneitsid lättel
häbenevad
kuud
...

  11.02.2008

 

TULE HURM

 

Hallikad õied mornide vete tumedal,
õlisel pinnal,
ununud suvede räbalais ehted
udutütarde rinnal.

Inglina tantsid vahuna hajudes
ülal aurava soo,
vaikuse Isand venitab varjudeks
murdunud pilliroo.

Laugastes küünlaina süttivad lõõmlema
hukkunud hingede silmad,
leegiga kägardab vabisev valgus
nägemusteks need ulmad.

Hauduva kurjuse visklevad leegid
kaasa viivad su meeled,
loitsu ja hurmaga lummavaid leelosid
lausuvad hingede keeled.

  28.01.2008

 

KOIDIKU MÜÜT

 

Kesk metsavaimude sõnatut leelot
veab tuul udumerele vööte,
neelates nõelava keelega
faunid suudlevad flööte.

Vesineelude peibutav virvendus
nümfid kõrkjaisse peitis,
mered täis aalide pelglikku alastust,
laine nad kaldale heitis

kümblema kuukiirte kuldsesse sajusse
hommikukastesse veiklema,
põlema tolmuna langevais tähtedes,
kaldakaislaisse heitlema.

Öö laotusse ruunikirja
laob müütideks tähtedesulega,
iga päevatõus süütab taeva,
süütab koidikutulega...

 28.01.2008

 

VÕÕRA IHU KÜLGE POODUD

 

Kui päevapõue tummaks voolab
armistunud jõgi
ja taeva sulgjat luigekaela
haarab koolnud kuu,
öö võõpab kehade kontuure,
pintslilt nõrgub nõgi
ning manasõnu sosistavad
sõnajalgsed suud

siis jõuetult,
kui tähissteeli surud
viimse needi
ja kurkupoodud sõnust seestub
valet vanduv keel...
jah - põgene
või hämarsõrmed
haaravad su pleedi
ning raudsed lõuad kugistavad
jalgealgse tee.

Vaob härjapõlvseid varje üle puude,
neile naaldud,
su kullikeelselt huiklev hirm,
sund meeled sulgeda -
saab sõna tõeks,
sa oled võõra
ihu külge poodud,
sestsaati loodud pimeduses
üksi kulgema.

  23.01.2008

 

SA SEISID LIIVAL...ÜMBER HIILIS SORTSE

 

Liiv talla all täis kurdus murekortse
kui jalge alla astud surnud vett,
su uppund jäljed matab enesesse
askeetlik tühjus. Rinnal amulett

sa seisad liival. Ümber hiilib sortse.
Hirm.Karjeks surud hambad kivist risti.
Kes juhib tuult, mis rannalt leitud loitse
loob vaibumatuks viisiks igavesti ?

Siis algav sabat sinu südamega
taob trummi. Pulgad väänlevad, kui siud
ja salvavad su meeli. Põgeneda ?
Su hargnend hingelt rebenevad kiud.

Liiv talla all täis kurdus murekortse
nii jalge alla tallad surnud vett
ja õõnsat tühjust hingab enesesse
su paljal rinnal vaikiv amulett.

 14.01.2008

 

TÄNA KÕNNIN MA JUSTKUI LEGENDIS

 

Läänetaevas on üüratu kuu
kaljuvarje täis laotuste kambrid,
tuultevihur seob pilvisse patse,
pihus tähtede helklevad klambrid.

Surelikkude pilkude piiril
heljub maadligi maaema loits,
hõreda joomena keerleb
üles ärkava hommiku suits...

Täna kõnnin ma justkui legendis,
tuulgi kõneleb inimkeeli,
nõelteravais heledais tähis
taevas meenutab määratut steeli

Õhk haldjamantliga katab
ööihu - taas avades laud
Unevaldjatar põgeneb ära,
kinni kolksatab külm ukseraud

  03.01.2008

 

LUIGEKS

 

Tuled rutates, kui ilmutuse tooja,
hall lõputus su üle langeb looja,
kohisedes, nagu mässaks meri...

Näoli langed jahedasse liiva,
üle lauge vaikus laotab tiiva,
nõelterav vaikus - kõrvus tuksleb veri...

Sosistades vaikust murda püüad,
oled hääl, mis tühjusesse hüüab,
kui kauges laanes kuuled õõnsat huiget,
seal kaja laugleb moondununa luigeks.

 29.11.2007

 

VALGUSE MERES

 

Lendan harpüiana tormis,
kriisates kuulutan surma,
sütitan pilguga tule,
et nautida leekide turma.

Taevas on välkude värvi,
vesi on kutsuv ja must,
valguse-merede põued
täis kõuede plahvatust.

Sähvatus hammustab õhku,
tuli kõrvetab tuult,
visklevaid välke pudeneb
kõiksuse tõlvipuult.

29.11.2007

 

MISKI NII SÕNATU

 

Võbelev aur
mööda
kõnniteed
hiilib
miski sosistab kähedalt ...

võpatan ,
kuu,kaame kaaslane
triivib
mööda nii lähedalt.

Fantoomina
tunnen end laval,
orkestrina
kajab vaid tuule suu -

külmunud lompidelt
sirutub minuni
miski,nii
S
Õ
N
A
T
U...

  21.11.2007

 

VÕLURIPLIKA

 

Tõrvikuvalgus on loitlemas ruumis,
varjud on veninud määratult pikaks,
tähtede pilk,kui sähvatus zoomis,
filmib mu taassündi võluriplikaks.


See on seal kuskil,kus maailm saab otsa,
kus vaikus on tume ja häiutab hingi,
on vaikus kui tants,mis ei lõpegi otsa,
on muusika minus
ja ümberringi.

  17.11.2007

 

VAREMEIKS VARISEV ELU

 

Keerubi kuukülmne pilk
helide kurdistav melu
piinab mu ilumeelt
kalk
varemeiks
varisev elu.

Tõelusse kõrguvad tõkked
põhjatuiks käänduvad teed
unenäo suikunud jõkke
almeiks ent rebestan need

üle soo rutjuva mülka
laskun,
ees terendab Styx...

hääl tolmuhuuline, pilkav
vaon
surmhaaval
ajatuks...

 27.02.2008

 

VÕLTS VALGUS VÄLJA JOONISTAS SU PIIRE

 

Võlts valgus välja joonistas su piire,
nii tulid, puiset hinge pures süü
veel loheusksed pilved tegid tiire
käojäljes kepsles lõbus laanepüü...

Tee hargnes - neli räämas rabarada,
õhk sõõrmeis lehkav sinust üle käis,
kas kinni olid tundes - imestada...
miks ümber kõik on lohevarbaid täis?

Pool kraadi mööda iseenda jäljest
ja manaliste libekeelne jutt
miks teele läksid varjupoolsest küljest?
Kolm tilka hinge, verre hüübiv nutt.

Peos leedripuine tokk - ja konnakarbid
su taskupõhjas krooksatasid :"MINE!"
Kes loitsusõnu tühisuseks tarbib
on pimedana loodust enam pime

  17.07.2008

INSPIRATSIOONILAKSUTUS NAKSUTAVATE SÕRMEDE ESITLUSES

 

keerduskaardus
veerdus veeldus

leedikate
leebiv
needus

nõiaudu
tule tudu
und
või sudu

konnakudu

pudene
ja puhastu

neitsinõlval
tuhastu...

konnakarbiks
kaarna kaevikuisse

löö kokku kobrulehelõug -
jah sulgu
ullike

urn uperdub umbluisse

välk sähvatus
sälk vihvatus
ja tulgu ...

 12.09.2008

 

PÕHJATU PILKASES LAOTUSES

 

Põhjatu-pilkases laotuses
süttivad päevatud tähed,
uduräbalaid* pildudes
heljuva tuulena lähed.

Rajal, kesk sõnajalgu,
sosistad - hingeldav tuul -
lõpuni otsides algust
hämmeldust varjates suul...

Võõrana võõrastab pimedus
püüeldes keelatud seiklust,
olles eikeegi, veel nimetus
kirkuses mängime peitust

Tiivutult-siivutult rulludes
iilina hiilides hüüad -
katuseharjadel hulludes
asjatult tantsida püüad

  15.01.2008

 

NEREIID

 

Laskud mööda pikka kivijalga
merre. Laineis rauged - Nereiid...*
kahune lakk kaisusoojast valla
heiastun: "Ohh köida, ühes vii!"


Kahlus salgud raamistamas põski,
laintepaost hetk joonistub su kael -
märja haua leiad - kuidas võikski
Sind nõiduslikku püüda linnupael...


kriitvalges pihus. Nii mu sisse loojud,
kui viimne kiir kord lõikab pooleks vett...
siis alles tunnen sinu külma soojust,
soolvalgel kaldal hoides sinu kätt.


nereiid - merenümf kadunud Atlanttise mütoloogias

 12.01.2009

 

ÜRGMETSA TUMEDAS LAANES

 

Ürgmetsa tumedas laanes
uluvad hullunud vargid*
kannavad maapõue saalides
varjutuld küünalde-hargid.

Udu on kerkimas maale,
kihutab kõikuva koonlana,
räbaldab pilvi ja pillutab
kanneldelt muusika voolama.

Soodele laskuvas hämaras
puudel on laugaste varjud,
maarjapuu võrade võrgus
lehkaval häälel tuul karjub

palveldes enese sisse
kummardud laugastest läbi,
põlveldes põleval samblal
enesest vajudes läbi.



*vargid - metsikud,hullunud,pimeduse ja kurjusega löödud hunditaolised olendid ''Sõrmuste isanda'' saagas

 06.12.2007

 

NÄGIN VARIKUJUL SIND KUI UDUST TÕUSVAT

 

Laanes luusitakse ikka latern sõrmes,
jäljed kustutab öö pehme kustukumm,
taskuis jäneshein ning pedajad umbsõlmes,
langeb luusijaid kel süda pekslev trumm.

Nägin varikujul sind kui udust tõusvat,
okkaid silmi ajas mets - kõik pimenes...

hääl näis vaikusest ent siiski läbi sõudvat...
ihuligi taevas vette purunes.

Praokil kõlapaelad katkendlikult tasa
justkui pomisenuks ettekuulutust -
lämbe nimbus rullus üle puhkvel kesa,
hingas muld - jah tundsid ühtekuuluvust.

Köieraagudena palmitsev ööpime
päiksepõimikusse ihaldas end kasta,
sõelapõhjalaol täht pärimas su nime
aga võõrastele iial ära vasta.

  21.11.2008

 

KAKSIRATSI LUUA SELJAS RISTLEN

 

kaksiratsi luua seljas ristlen
nügin pilvi - need ei püsi paigal
trimmin tuuli, õhuvoolus visklen
perutades möödud minust - vaibal

haagin sappa, sadagu või ube
pihud rakkus, näpurõngas narmas
sirgeks sõites kurve - tõesti jube
sind distantsilt armastada Armas

viimaks, siis kui väsimus meid niidab
harjakapinurka ronib luud
pehmel vaibal ilusasti riidas
süleleme teineteist ja kuud

  13.01.2009

 

MAA TURMATULES PÕLES TAAMAL LÄÄNES

 

Maa turmatules põles taamal läänes,
öö tallas sõnajalus nurru lüües.
Õhk vajus kokku - koolnukülm ja õõnes,
puud halisesid vihmalähkreist juues.

Kui hallavõrke heitsid kaamed kased,
all luunjad lahed liuglesid kui hahad,
kong kaikus - kaarnad, ööde käsilased
tõid sõnumeid...ült heites kaarnanahad.

Seal hommikuni langes halle sulgi
kuu taga nuttis enda sääreluid,
mis lõunaristiks löödi taevatõlvi
jäid leinapajud nutma langenuid...

  22.10.2008

 

KUUKIRI

 

Kuukirja järgides hingelind
täiskuu viimasel reedel
pihelgavitsaga viipab mind

nähtamatuse teedel.

Painduvad südame-sõrmed
valguseaastate tippu -
nõtkuvalt haabade põlved

puutlevad igavikku.

Tuhmuvad naeru minoorid,
kulgen kui vamp, süsimust.
Helitud vaikuse koorid

kannavad igatsust.

 21.10.2008

 

RANNAHULGUS

rannahulgus
mustas keebis
huulenurgas
pelglik muig...

paljal rihul
süütab leegi
silmepõhjast...

sünnib
taig

vastu taevast
lainepihul
aalid
vööni juuksekahle

kandvad
paljal
valgel ihul

kuniks
loojanguga lahte
võtab kaissu
öö

neid
kahte