KUI KALLASTEL SUITSESID LAEVAD

sisukord.

1. KUI KALLASTEL SUITSESID LAEVAD

2.SÜGIST ARMASTAN

3.LEBAME KALDAL JA KUULAME

4. PILK LIBISEMAS JÄRVE VASTASKALDAL

5.ET SAJUS MÕNULEDA

6.VEAB TÜHJUS MÕÕDUNÖÖRI

7. MERE TAHA

8.STEPIÖÖ MONGOLIS

9.VIRMALISTE TANTS

10.RAND VAIKIB

11.ÖISES LUMETOLMUS

12.TAEVA PUUDUTUS

13. KAVIRI VÄLJADEL

14.HOMME

15.TULEKS TAEVARANNAS

16.KUU IGAL HOMMIKUL SUREB

17. KIVID LAULAVAD TUULES

18. ÖÖST ALLES TOIBUDES

19. LASKE MA ISTUN...

20. KUI SÜNNIVAD SÕNATUD VARJUD

21. SÕÕRMED ON KEVADET HAISTNUD

22. SINUS HABISEB TUUL

23.HUNDINUIAPEHMELT

24. VEEL PÖÖGID HÜÜDSID

25. TEAD KÜLL, PEAB LÕPPEMA SEE PAISUST ÜLESÖÖST

26.ME SÕELUME LIIVA

27. PÄEVADELOOJANGUST MAALITUD TEEL

28.LIILIAD

29.JA HULLUST ARMASTAN

30. KUI SÜNNIB TÄHTI

31. VALGUSE POOLEL

32.ÖÖ PUUDUTUS

33.KAJAN TUULDE

34.KUI LASKUV PIME MAALELAOTAS TÕRVA

 

1.

KUI KALLASTEL SUITSESID LAEVAD

 

kuu ümber leegitsev ring
veripunased taevad
haaravad hardunud vett
ning kaldad on pleekinud laevad....

jõepinnal vettinud säsi
juured on vajunud vette,
kellegi soonine käsi
vajub maa lätete ette

Lillakaks värvunud õhus
tiineks paisunud
pilvelaam sõuab
särtsuvad sähvakad kõhus
kui haavunud loom avab lõuad....

jõevesi uputab välgu
kallastel suitsevad laevad
hommikul maailm on võlgu
karge õhu
ja lõhnavad taevad...

 08.11.2007

 

2.

SÜGIST ARMASTAN

 

Vaen mõtteid
täis magusaid valesid,
sest saanud mu
peamine rõõm...
sügis süleleb varje
leeklevaid,
hingele sõõm.

Vikerkaar varbaga toetub
uduga uhutud järve,
kui soovid võid kiirgava pilguga
isegi süüdata värve.

sügist
sõõmude viisi
mulda ja taevast
ja vett -
maa hingab mind
enesesse,
sügist armastan
nõnda,
et...


* * *

Tuulde süttivad pirrud
leegiga lausumas nime:
SÜGIS,
sa lihtsalt oskad,
olla nii imeline!

  03.02.2008

 

3.

LEBAME KALDAL JA KUULAME LAINETE SIIVUTUT JUTTU

Lebame kaldal ja kuulame lainete siivutut juttu,
päikesetõusu end mähkides tiivutult hääbume uttu,
maadligi laskuval laotusel hääletult võime end kanda,
purpurse koidikukiirena embame uinuvat randa.

Hüljatud jälgedes ekseldes püüdleme lummavat paotust,
nõelvalges kirkuses pekseldes vermeile puistame laotust.
Püüeldes rebime Kõiksuse vallale pääsenud suled,
valguseväravad õlgadel lukkudest süütame tuled

25.12.2007

 

4.

PILK LIBISEMAS JÄRVE VASTASKALDAL

 

Pilk libisemas järve vastaskaldal,
lööb kellapendel hämaruseks aega,
kui leekpuuõites laotus tähekullal,
puusambad võlvit' eebenmusta laega.

Kui siidset kangast õlgadele laotab
õhk, vette kastes udupehme lina,
ööd võttes vastu vaikuseks end paotad,
ja leiad taas end uuekssündinuna.

Kuu kooldub järve kaames kahvatuses,
ta palgeid silub kandes karget und -
ja järvepind su poole kahvatudes
kui peeglil kannab rändamise tuld.

  18.12.2007

5.

ET SAJUS MÕNULEDA


Näe - tahmasirmi kannab taevatahvel:
ei ühtki valget kriidikriipsurida...
Kuusk kratsib, krooniks tihe okka-kahvel
ööd auklikuks, et sajus mõnuleda.

Lauspadukas, kui sõelad kannaks vihma,
kelm minus tõstab pead ent ma ei pelga -
mis lõbu lombis peegelduda - kihva
ei läeks et päev - nii võtan jalad selga.

Kalossid nurgas kortsus, tuli takus,
las süttib küla - mudanired kraeni -
kui oleks saba, rõõmust seda lakuks
hops, tuju tõuseb seitsmendama laeni!

 

6.

VEAB TÜHJUS MÕÕDUNÖÖRI

 

Veab tühjus mõõdunööri üle maa
ja taamal - seal on kõlepaljad nõlvad
ja laotus avab pakatavad hõlmad,
näen ilmsi und - ja ärgata ei saa!

Veed peegeldavad päiksekiirte kulda,
ma rändan iidse päevatähena,
kesk samettaevast igavikuna,
mu tiivult langeb lahkumisemulda.

Vihm uhub teedelt kahkjaid valguskiiri
ja ajal hetkel puudub tähendus,
kuis kaitsta võiks mind sinu lähedus,
pilk haarab lõpmatuse lõunapiiri...

  25.11.2007

 

7.

MERE TAHA

 

Rebenenud pilved
narmendavas taevas
kuu ujutab end
jäiselt külmas vees...

must maastik hingab
masendaval ilmel
su jälgi kandes
sooja süle sees.

Näe,silmapiirilt kerkib
punav valgus,
kihtpilved kuldseis kiirtekimpudes...
kas kuuled,
kuidas helkjas liustik laulab
jääsuuga
päikest püüdma kippudes?

Hing lendab läbi
kirvendava päikse,
polaaröö pimedus jääb
minevikku maha,
näed virvendavas õhupeegelduses
tuult vaibumas
kriitvalge mere taha.

 24.11.2007

 

8.

STEPIÖÖ MONGOLIS

 

Stepiöö siidiselt kaisutav embamas uinuvat küla
lumiste mägede tippudel lillaka kuuketta kuma
lehisemetsade kohinas unedesüdame tukse
uniste jurtade lagedeks öötaeva sinerdav kutse

hommiku roosakas vinetus loomana roomamas udus
laamade palvlevaid laulusid päev oma palveisse kudus
mägistel aasadel karjused, orud täis kuldseid rosette
tuhanded puhkevad lootosed pahinal langevad vette...

  24.11.2007

9.

VIRMALISTE TANTS

 

Viirastuslik valgus imeline,
kaduvuse ebamaine meel,
lõputus või kõiksus kummaline,
rituaali tõlkimatu keel.

Tulikiri kõrgel taevaharjal,
ta ridadest sa otsid tähendust,
kui jumalate-tantsu pitseriga
õhk varjab põhjataeva saladust.

Nii lihtsalt seisad triipja taeva foonil
ja jälgid tulimängu imelist,
su ümber virdab põhjakarge taevas
näed tantsu virmaliste-nimelist.

  14.11.2007

 

10.

RAND VAIKIB...LUMMAV LOOJANG KATAB ÕLGU

 

Rand vaikib.
Lummav loojang katab õlgu
ja minu huulilt lahtub soolamaik...
põsk vastu kivi,
peod täis tähelõngu,
mu rinnal hõõgub
kuldne merevaik.

Veelt peegeldumas
vihma nukrad silmad
taas tõlviklillel õide puhkeb tari...
hall habemega järvehaldjas viipab -
veest sirutub mu poole
vihmavari.

Tuul rahutuna hüpleb lainehiiul,
all silmapiiri ümber pöördub maa...
ning päevatõusurannal saab sel viivul
veel kuusirp minu õlgu emmata...

  11.11.2007

 

11.

TAEVA PUUDUTUS

 

sama taevas
see,mis oli päeval
öö tulles muutub järsku
süngemaks,
justkui palgelt
piisku veereb alla -
atlassüda murdub
pisaraks...

järsku laotus
läbipaistval sinal
voolab üle,
voogab minu sisse,
sellest puutest silmapilguks
tunnen
õlul tiibu lennuks
pilvedesse...

  08.11.2007

 

12.

ÖISES LUMETOLMUS

kuu limpsab kiirtega taeva
tähe-täpilist nahka,
pilvehobused järele
tõmbavad tiivulist sahka

sahinal pilvede kallastelt
laiali lendlevad vallid,
alla ei lange see lumi,
teed on nii sünged ja hallid

ülesse sirutan käed,
lumetolm puudutab õlgu,
lumise sõrmega püüan
teele maalida härmalõngu...

 07.11.2007

 

13.

KAVIRI VÄLJADEL

 

silmapiir sirutab käed
pihkudes pilvede jalad
laiali langevad mäed
taevast ei kanna veel õlad

tuule kõrvetav piits
liivale virutab vorpe
öö kui lahke noviits
jagab tumedaid ürpe

puudel heledad võrad
öö rinnal ristiks kuu
madalad,vildakad sarad,
aknaisse kisendav tuul

kaviri ääretud väljad
anuvad:VAIKI
OO KUULJA,
raske,kui sõnadenäljas
on liivad
ja meri
ja tuul ja...

  02.11.2007

 

14.

HOMME

 

Homsed tolmused tähed
täis eilsete kuude kulda
mina tulen
ja sina lähed
kuni päikeselt pudeneb mulda

Öö niiskesse katlasse kummutab
päev oma päikesepaja
nii tulla saab öö
paljajalu
üle kastese karjaraja...

  02.11.2007

 

15.

TULEKS TAEVARANNAS

 

Päikserõngas laskub alla
haarab neid,kel tiivad ,
minu hingest ingleid ärkab,
kes mind kaasa viivad.

Läbi tõusva päikse süütan
tule taevarannas,
sellest tulest,Tuulest loodu ,
sädet endas kanna.

  25.11.2007

 

16.

KUU IGAL HOMMIKUL SUREB

 

päiksena süttib ta händ.
Uuesti minek,
taas tulek -
nii laotuste vahel ta ränd

sel rännakul lõppu ei ole,
kes võiks peatada lõpmatust?
Hommikul puutume
kahte koidikut
teine-teiselpool
ust.

  24.11.2007

 

17.

KIVID LAULAVAD TUULES

 

Kivid laulavad tuules,
nende südame helin,
veena väreldes voolab,
laiskade lainete solin

ürgne on looduse võim,
pilvi kui tantsitaks meri -
sirbina lõikab kuu
kiirgavaid täheteri

hämarik lõikumas liiva
valgusvihk väreldes lendas
hommikuks pilvede pihku
hoides üht lõpmatust endas

  04.11.2007

 

18.

ÖÖST ALLES TOIBUDES

 

Roosakas jõuetu koit
päevale
järele sirutab sõrmed
klaasjate küüntega kriibib
taevale
valus-sügavad vermed

Idakaar ööst alles toibudes
toidab
udukimääride lärma
kriiskava vilega tuul
loidab
säralist nõelvalget
härma...

  06.11.2007

 

19.

LASKE MA ISTUN

 

Laske ma istun siin kõrkjasel kõledal rannal,
jätke mind siia, mul ehkki on külmunud ihu,
laske mu pisarais hingel liiv leinama panna,
soovin siin istuda võbelev värihein pihus.

Jätke, las vilistab kõrvus see vihane tuuleing
andke mind vabaks, las juustesse sünnivad piisad,
ihkaksin jäädagi, tormikäe puutest las hullub hing,
meri, miks kajakahäälsena kaebled ja kisad?

Milleks ma lasen sel hullusel ühtviisi olla,
märkan, kuis taamal näe terendab jällegi päev,
palun, las vaatan neid laineid,mis tahavad tulla,
meresid triivib mu võõras ja tundmatu laev

  19.02.2008

 

20.

JA SÜNNIVAD SÕNATUD LAULUD

 

Koost kahiseb
tuuletuks tuisanud õhk
ja sünnivad sõnatud laulud,

valatud valuna
Valhalla põuest
tõusevad hämarad aurud.

Voogleva veevalla rüpes
on vaikne
ja vrakkidel kummitab taud,

kuumaveevirvetest sündivaid laineid
sööb ablas
ning põhjatu haud.

Pahutsev Neptunus
roostese hargiga
täkitseb liivasse jooni,

paljaste taldade
vajudes lähed,
su jäljed
on luidete tooni...

 29.02.2008

 

21.

KUI SÕÕRMED ON KEVADET HAISTNUD

 

Tuul tõttab tõrskeelsel kurinal,
põimeldes pilvede tiivul,
vahtrates vahkkeelsel vurinal
tinistab vihmaviiul.

Ergav, eretav laotus
kandes purpurset tuld
pilvede sõrmedelt paotus
maa poole püdelat lund

Puhevil pilvedes põrkjates
murule sõõrutub lilli,
safranikollastes kõrkjates
ritsikad timmivad pilli.

Teosammul salaja venib
suveks end sirutav tund
südamepeenardelt seni
kirmhaaval nopime lund

  05.03.2008

 

22.

SINUS HABISEB TUUL...

 

 * *


sinus habiseb tuul,
tühja kestana väljadel uitad,

näid lillherne õiena,
närbuv ja lehthaaval raugev...

hing õlena prõksudes
roostunud neeludel huikad,

su ligi on loopealsed lõhnad
päiks taevalatv laugev...

Veab maadligi veeredes
päev oma lapitud riismeid

ta langenud õitest
saab vaniku lillede kalm -

ja lohutult hüpitab
kurakätt pihus veel viimseid

liivpüdelaks lõhutud lõhnu,
hell-helisev alm.

Jood päevvalgust pikka
küll silmad on samblaselt kaetud,

kõik kroonlehed suletud
sõnad on tardumusunes...

kord juurtega valgusse puutud
tõlv kupardest laetud

kõrskoltunud süda
taastukseist
saab võrsuda

üles



* * *

 

23.

HUNDINUIAPEHMELT

Kailu külmal pihal härmavooder.
Kalmult üles õhkab viimne soe.
Õhtu külmus - kahune oktoober,
küünlavarjus kõmiseb oboe.

Katki meeled, seisad poolikuna,
hundinuiapehmus rakkudes,
lahesilmal lagled, poolkuu kuma
roomab luudest üdi lakkudes.

Taamal nelja ilmakaare teerist,
silmadesse kootud pilguheit,
tunasesse rännul eksiteelist
taga leinad, koorub jäitekleit

aimamisi ihult, hinges vaalud,
sõrmi noolib käpiklõnga siug,
südamagun õitseb, paigal vaarud -
ent las kulgeb omasoodu liug.

Madal valgus hajub üle linna,
idaorus leegib päiksekuld...
Hülga jäisus, tee saab kergem! Rinnas
sügiseti lihtsalt sajab lund.

  01.04.2008

24.

VEEL PÖÖGID HÜÜDSID

 

veel pöögid hüüdsid
v6ra varjas l6ket
hall kulu sisse hingas
mürgist vingu
küll tulesambad tantsisklesid
n6tkelt
ja sünnihetkist k6nelesid kingud

mets l66mas
kummastav - ei tundnud valu
mu puiseks parkuv
l6ket neelav säsi
mu sisse surid külad
popsitalud
ja vaigust kleepjal nahal
kuumi käsi

kui tundsin. Kuskil
klirisesid taevad
maadligi kukkudes
sain ometigi priiks
sest hirmupainehauast
üles kaevas
mind föönikslinnu
l6kendav krii-kriiks!

  10.07.2008

25.

TEAD KÜLL - PEAB LÕPPEMA SEE PAISUST ÜLESSÖÖST

 

Tead küll,
peab lõppema see paisust ülessööst -

las riivavad võltslainte labakäed,

suitsvine veniv
haarmeid ajab. VÖÖST
sind haarab,
tõukab,
Vahuhelmeid säed

veel pihale.

Ah elu - maitseks sinust...

üht hetke ainsat.
Mängi pajuhõik...

nii tahtes joobuda,
kui imik hallalinust
kaet ihul soojust tundes,
eluvõik...

Hallmärgi niudeid varjav tüüne palang

vattpehmes udus uitled,
sulakärg...
näib ihu.
Suikvel sulgud, ennast saland
ju ammu oled.
Loojuv, luitemärg...

Ah, lõppeks kord see hämar pagelus
ja las need aplad tähed söövad nahka -

üll taevaihu habras habelus
kui tõukad endast
pilgerluse
pahka.

  12.09.2008

 

26.

ME SÕELUME LIIVA JA NAERAME VALU



Me sõelume liiva ja naerame valu
kui juhtub, et klaas vahel hammustab käest,
paik paigale nõelutult raskusi talu-
me, ülesse rühkides langevast mäest.

Vaob tundide hägusse käimata laasi
ei tüdine otsimast mustlasevaim,
nii rahutult avades sulgedes kaasi
me narrime saatust ja nurume pai.

Kõik laokile ununud, tuul rebib riive
üks tare meid ootab, pird hoidmas veel leed -
me lõhume soojust ja punume piire,
mispärast küll pelgame tagasiteed?

 04.09.2008

27.

PÄEVADELOOJANGUST MAALITUD TEEL

 

päevadeloojanguist maalitud teel
päiksesõõr takerdus jalgu,
tunnetes tühjus, väljas ja eel
kõhedust minusse valgub.

Kuulma jään öödesse kaikuvat kella,
tähtedes muusikat huikab,
pääseda, kordki end rebida valla,
rõõmust ja valust, mis tuikab.

Linnu näen võõraid ja mägesid, orge,
hooman kui otsatut merd.
Südamesilmade läbistav torge
nõuab üht tilgakest verd.

Möödujat kohates eksinult küsiks:
"Oleme ühisel teel?"
Jaatuste toel ainult edasi püsiks
ränduri hulkurlik meel.

Pimedas peegleisse läbistet teedest
kannan su elupuust tõkkeid,
nüüd alles mõistaksin ennast kui meest kes
NAISENA kandmas su mõtteid.

Surres su soontesse, vajutan tuulde.
kasteselt nõelava astla
rajad miks toote mind enese juurde.

ootad...kas ootad mind - vasta?

  09.08.2008

28.

LIILIAD

 

rõõmsameelne
veidi nukker
plika

istub pingil
kased tuulekellaks

laulab
pihus liiliad,
aga vikat

niidab kõrvus
olemise hellaks...

aed jääb tasa
kuulatama -
kõrvus

longu vajutatud kõrte suudlust

vastu mulda
hing kui lamaks põrmus

tundes igatsusesängisoojast
puudust

  08.08.2008

29.

JAH, HULLUST ARMASTAN

 

Kes keedab katlas rabelevat raevu?
Kõu kulbiks sõrmes kaameks kahvatan -

ning rangid kaelal kummardudes kaevu
vett lõigun pikker sirbiks. Plahvatan.

Need karjatusist rõskeks moondund kongid -
ei heiduta mind uppumisesurm.

Las roobastesse roostetavad rongid
jah, hullust armastan - on's seegi ulm...?

End kerin vapperäbalaisse vapraks,
lööb taevas taelast sädet kääpaile -

nii raiun riste kaelal poomisahtaks,
ning laulan oodi ülestõusnuile .

  23.11.2008

30.

KUI SÜNNIB TÄHTI

 

Päevatungal aegamisi
pimedusejõkke kaob,
laineharjalt vahupiisku
kuusirp taevavõlvi laob.

Laine valgeist vahupeadest
tähti sünnib sahinal,
vabaneb öö päevapainest,
rambe rahu kahinal

langeb alla soode hõlma,
paitab kõrgeid hiiepuid,
karge, lõhnav metsapaitus
häiutab öös armunuid.

 31.
VALGUSE POOLEL

 

Hommiku roosatav taevarand,
kaharduv pilvedevill,
unine, varjutu valgus,
leegitsev tulilill.

Pooleks on murdumas maailm,
kõnnid sa valguse poolel?
Tuultesse kaarduval sillal
vaadates koidiku poole.

Kilgendab tuhkpeenel liival
päev, ennast rullides lahti
seisad ja valgusel lased
siluda end salamahti.

kristi roots  27.11.2007

07.11.2007
 
32.
ÖÖ PUUDUTUS

 

ma nägin vaid uinunud maju
korallhalli puiesteed
pilvede heledaid tiibu
tähevankreile viipamas teed

ma nägin vaid vagurat valgust
madalat,hääbuvat leed
puuvõrade kriipivaid varje
lompi uppuvat teed

sädelevkahvatu kuma
valgustab taevalist rada
väikesel tähtedetõllal
kappab öö,et mind puudutada...

kristi roots  07.11.2007

07.11.2007
 
33.
 
KAJAN TUULDE
 
õhtu niisked varbajäljed rajal
roosiokkad rinnus lootemärg
kajan tuulde - vaikimise najal
lõigun pilvi juustel mirdipärg


valged õied raamistamas palet
hingelättel vulisevad kosed
ahastades kannavad üht valet
kraavi pervel varalahkund kased
 
34.
 
KUI LASKUV PIME MAALE LAOTAS TÕRVA
 
Ma tõesti nägin kahte kuud tol õhtul
kui laskuv pime maale laotas tõrva
paar hingetõmbe-rüübet sumbund õhku
öökiirte spektrid murdusid mu kõrva

kui peksis udult vahtu lämbe raskus
uussünnipidu minus - äratust
paar kullerkuppu salatagataskus
üksteise kaisus nutsid hämarust.

  01.04.2009