proosakogumik KIVIDESSE UURISTATUD TEESKLUS

RADA

Puud olid kui painduvad terasköied, mis mähkunud ämblikniiditaoliselt kleepjasse uduvaipa ning lehed libisesid tasakaalu kaotanud köieltantsijaina murule, kastes seda oma ohvriverega.

Tee jalge all tundus lõputu ning võõras.

Kuu kahvatuvalge ring näis võrades justkui irvitavat, kuid Ränduri sammud kajasid tühjusest tagasi justkui tuuldepillatud kellakaik.

Rändur teadis, et rada lõpeb seal, kuhu kujutelmadest kokku liimunud hääled peas tal minna käsivad ning kõikjal valitses kummaline rahu.

Õhk lõhnas soolaselt ning Rändur tundis janu.

Kurk kuivas meeletult, kuid teeline teadis, et rajalt lahkumine eksitaks teda ning ta jääks igaveseks otsima.

Jah, sellisel juhul oleks isegi kõikvägev Surm temast ära pöördunud ja ta oleks ekselnud, kuniks kestab maailm ning hääbunud siis vaikselt ja tundmatult ühes eksistentsiga.

Keegi - mitte keegi ei oodanud teda, sest sellel teekonnal oli ta loodud üksinda rändama.

Rändur hammustas huulde ning tundis kuivanud huultel soolaseid piisku.

Janu.

Udu muutus tihedamaks ning laskus nagu kardin tema ette. Ränduri silmad küütlesid roheliselt. Jah, miski temas oli juba muutunud ning ta nägi, kuidas laotus tasa leinas.

Vihma ahned sõrmed rebisid pilvedekuubi ning algas sadu.

Piisad nutsid endas tagasi kaotatud aega ning habras pisarniidistik tungis läbi pilvede köites need otsekui nähtamatute väätidega.

Põgenev tulikera veeres suitsedes mööda õhulisi, vettinud taevaliipreid ning Rändur jõi huulilt tema higipisaraid.

Hääled Ränduri meeltes sosistaid üha närvilisemalt. Ta vajus põlvili samblale ning sulges silmad.

Korraga tundis ta, et maa teda tõmbab.

Sammal näis sosistavat ning pihkude all muutus midagi.

Tundus, nagu oleks nähtamatu Miski teda enesesse imanud.

Rändur võttis seljast kuue ja laotas selle maapinnale.

Paik, kuhu ta just äsja oli häälte eest toibuma tulnud, näis vajuvat ning õrn kirmetaoline samblik torkis käe valusasti verele.

Palav, oh kui palav!

Rändur viskus eemale, kuid vajuv maapind laienes tema ümber ringiks ning näis imavat endasse kõik. Ränduri jalad hakkasid vajuma ning viimaks tajus ta...laukasoost ta enam endisena ei pöördu.

See ei olnud lõks. Nii oli see ju määratud minema, sest Keegi soovis seda!

Ja laugas võttis kõik...ka tundmused, mis teda veel inimihu külge olid kiskunud . Kildhaaval ja aeglaselt tõmbas soo teda endasse, et siduda teda vääramatusega...ta oli läinud.


Eemal Rabasoo Soolhallil laukakaldal kuuldi tema samme veel hiljuti ning ookrikarva kuu tantsis vereva taeva taustal oma leinatantsu.

  17.02.2008

 

KIVISSE UURISTATUD TEESKLUS

 

Ta seisis üksi vihmas ja vaatas, kuidas lompidesse ladisesid külmad piisad. Kõrvus aga kajas klassikaaslaste pilkav naer :" Sirts - lähme viskame näppu!"

Needid tüdruku hallil, võidunud jopel särasid nagu tähistaevas.


* * *

Siret elas vanaemaga kahekesi linnaäärse aguli vanas lagunevas kivimajas. Pärast vanemate lahutust oli Siret ise otsustanud jääda memme kasvatada. Õde Siiri aga jäi ema juurde, kuna vanaema miskipärast põlgas teda. Ilmselt tüdruku elava loomu ja poistelembuse tõttu.

Siiri oli kaks aastat Siretist vanem - seega kuueteistkümnene ja paar aastat klassi kordama jäänud. Sõbrad ja peod tähendasid talle paraku enam .Õde ja vanaema olid ainsad, kes Siretile jäänud olid. Siret tundis sageli õe lähedusest puudust.

Kumbki tüdrukuist ei soovinud isa uues peres viiendaks rattaks saada, seda enam, et uuel naiselgi endisest abielust lapsed olid:

kümnene tütar ning aasta noorem poeg .

Ema aga jõi end igal õhtul purju ja tassis koju üha uusi ja endisest hullemaid mehi.

Ravi armastuse purunemise vastu? Kumbki õdedest ei mõistnud seda.
Armastada võhivõõrast mingisuguse iseka kiindumusega?
Armastada hoolimata sellest, et lapsed selle tõttu kannatavad?
Ja ometi oli Siret pärast isa lahkumist emale voodi veerele hunnikute viisi taskurätikuid viinud, et ühes temaga nutta.

Viimane mees, Viktor, oli äsja vanglast pääsenuna ikka üsna kõhe kuju. Purjus peaga vägivaldne. Kainena kannatas temaga isegi rääkida, ehkki, seda tema kainust ei osanud kunagi ette näha. Mitu korda oli Siret hääletades maale õe juurde sõitnud, kuid nähes läbi elutoa akna Viktori vines nägu, oli pilt kohe selge ja tagasiteele tuli asuda juba jalgsi. Kõnnisammul läbi üha tiheneva pimeduse. Hämaras suvalise auto ees kätt tõsta olnuks üleliigne risk.

Suviti sai koos õega põllul vanarauana vedelevas iganenud kolhoosibussis ning maja kõrvalhoones ööbitud, kuhu õed olid ühes tädipojaga ehitanud väikese punkri, et seal suviti kaarte mängides aega surnuks lüüa või niisama pikutada. Nagu ennevanasti, kui heintes kuuvalgel jutustati.Need olid kenad ajad. Siirist aasta vanema tädipojaga juteldes oli lõbus ka poiste hingeellu süüvida. Osa saada keerulisest tundemaailmast, millest tüdrukute vanemad pigem vaikisid. Armastusest ja seksist rääkimine oli ikka ja alati teema, millest vaikiti.

Kord talvel klubist tulles oli kell juba nii hiliseks tiksunud, et ema maja uks oli lukustatud ning ukse taga kolkima hakata ei tundunud ka kõige nutikama ideena...

Tol külmal õhtul olid väljas hanged ja kõrvalhoone säng kirmetisega kaetud. Tuli öö otsa külg-külje kõrval istudes üksteist soojendades üleval püsida, et siis sedamoodi rampväsinuna ja ennast kirudes koidikut oodata. Linna vanaema juurde enam kah minna ei jaksanud.

* * *

Üldiselt oli vanaema aga hooliv ja üsna tegus memm. Kraapis suviti oma lillepeenraid ja põdes haigust nimega steriilsus.

Kui Siret koolist tuli, olid toad ikka äsja lapiga üle poleeritud ning õhtusöök laual, aga Siirisse suhtus ta uskumatu sapisusega.

Kord öösel, kui Viktor jälle joomasena vägesid juhatada üritas, oli Siiri tulnud Sireti ukse taha öömaja paluma ning vanaema oli ta minema kihutanud. Siret oli tol korral vanaema keelust hoolimata nutva õe sisse lubanud, jahmununa isaema julmusest. Valida kahe lähedase rahulolu vahel ei tundunudki seekord nii raske. Kaastunne oli temas juurdunud ja tolle väädid põimunud tema südamesse. Tunne oli loomulik ja ehe . Õnneks võis Siiri tol korral siiski jääda.

Vanaema aga lukustas end oma tuppa, kust väljus alles järgmisel hommikul.


* * *


Juba teist päeva ladistas vihma.
Koolibussile jõudmiseks tuli taskulamp kaasa haarata, kuna hommikud olid juba külmad ja pimedad. Oktoober hakkas lõppema. Algas teine kooliveerand.

Bussipeatusesse oli kümneminutiline tee.
Siretit kutsuti küla vahel väikeseks vanainimeseks tema ajast-arust riietumisstiili tõttu, kuid neid paremaid polnud kusagilt võtta, sest peale memme ei toetanud teda keegi.

Isa hüppas vahel poole aasta tagant korra tütre juurest läbi, aga tal ju uus elu. Kustkohast peaks temagi saama, kui kasulapsed ka nõuavad?

Kord oli tütar palunud omale uut mantlit, kuid siis tuli see tüli kasuemaga...too arvas, et isa teenib niigi vähe ja tema kah ei jõua kõiki maailma vaeseid toita ega kasida.

Nädal hiljem osteti kasutütrele piiri tagant tol ajal väga moes olnud sulejope...vaesekesel polnud ju midagi selga panna ja talv tulemas!

"Väike vanainimene" kõndis aga igal hommikul bussile, seljas hõlst, mille vooder narmendas liigsest peetusest, kuid Siret ei kurtnud kunagi. Kasuõde oli noorem ja ta ei tohtinud kindlasti külmetada. Needki tunded olid siirad.
Siret oli minetanud enese heaolu teise nimel. Ta hoolis kõigist, peale iseenda. Anda - mitte kunagi himustada, see oli tema põhimõte.

Küll tema juba saab! Järgmiseks talveks kindlasti.


* * *

Talv tõi kaasa ka uusi tuuli:

Siiri oli kooli pooleli jätnud ning töötas nüüd kaupluses müüjana, elades kokku ühe noormehega. Vanaema käis ringi ja õitses...tal oli alati Siiri suhtes õigus olnud - too oli käest ära ja sobis vaid bulvareile mehi teenindama...

Siret oli õppinud mõrult muigama...las vanainime olla! Tüdruk vältis erimeelsuseid, hoidudes neist, nagu katkust.


* * *

Tol hommikul tõusis Siret vara. Und lihtsalt polnud ja ta vähkres öö läbi asemel, mõlgutades veidraid mõtteid.


Hõbedane pluus ja pikk, kitsas, varem maani olnud seelik, mille Siret paari pistega ise lühemaks kergitas...nii nägi Siret välja oma lõpupeol. Vanaema muidugi halas, et "Ohh sa issaristike...tagumik puha paljas..." aga noh, Sireti meelest võis see tal korra elus ju pisut paljam olla. Ikkagi lõpuaktus...ja ta kergitas seelikut veel paar millimeetrit, seda küll siis, kui vanaema juba magas.


Õhtul jalutati mõne klassikaaslasega muulile, et oma nimed kivisse graveerida.

Ka Timo oli tookord kaasa tulnud. Vaikne ja mõtlik poiss paralleelist.

Sädemed lendasid roostetanud naelalt, kui haamer selle pihta kolksatas. Mitte just parim viis kivisse uuristamiseks, kuid asi seegi... Ometi ei tundnud Siret rõõmu. Ta oli unustanud nautlemise.

"Mulle tundub, et oled ka täna kuidagi tõsine," küsis Timo mõttesse vajunud tüdrukult.

Korraga tundis tüdruk, et ta tahab sellele poisile kõigest rääkida. Ta tahtis end tühjaks nutta, end oma alastuses kasvõi häbistatuna tundes. Põrgusse kõik! Ta ei kartnud enam naeruvääristamist. Sellega oli elu teda niigi nuhelnud. Ta oli muutunud ükskõikseks ega huvitunud enam sellest, mida arvavad temast nood lõbusate nägudega maskid ta ümber!

"Tahad sa kuulda, milline on olnud minu elu? Tule - ja ma jutustan sulle."

Vaikides jalutas ta poisi käekõrval eemale uudishimulikest pilkudest. Eemale, kus kõrkjais rand neid kohiseva müürina peitis ning tuulgi ei pääsenud neid kaisutama. Poiss ja tüdruk istusid niiskele kivile.

"Ma olen püüdnud enese kõrval hoolida inimestest, kes pole seda väärinud...!"

Tüdruku silmist voolasid pisarad, kui ta jätkas:

"Annetused, millest ma enese arvates samuti eal paremat ei väärinudki..."
ta nuttis lohutamatult ning Timo suudles tema õhetavaid põski.

"Minu elugi siin ilmas on laenatud. See närune asi mu seljas - seegi on mu ette heidetud justkui oleksin ma mingi kasimata külapeni, keda pidupäeval rasvase kondiga meelitatakse!"

"Sõbrad - ka nemad hoolisid minust vaid kaastundest. Vanemad - vaata, nad ei teagi, mis asi on armastus ja ka mina ei mõista seda enam. Tajun küll tema lähedust, kuid selle hõõgus ei puuduta iial minu südant...

...ja mu elugi on üks suur and, justkui oleks ka see mind vaid riivamisi, kogemata haaranud, kuniks ma sellest tüdin, kuna mul pole tarkust ega jõudu temast rõõmustada!"

Rohkemaks ei suutnud Siret end poisi tummale pilgule avada. Ta tõusis ja jättis noormehe endale hämmeldununa järele hüüdma, kuni tema eemalduv siluett üha kaugemale põgenes.


* * *



Siret sikutas nuttes hapra siidi äärt oma põlvedel ja rebestas selle alt üles tugevate jõuliste tõmmetega. Seelik kärises nagu koist puretud ning loomulikus alastuses seisis too piitsutatud hingega varaküps neiu merre kleepunud kividel ning ümber kohisesid vaid lained.

Vaadates jalge ees vedelevaid riideräbalaid nuttis tema süda kibedusepisaraid. Päev langetas tasa oma eilsesse hääbunud pilgu.

Tuul viis ära tüdrukus kisendavad sõnad. Need põrkusid kividele ja uppusid hallides, määrdunud lainetes.

Üks väike inimene oli vaikival rannal astunud üle lävepaku. Ta oli saanud täiskasvanuks ning räbaldunud riidenartsud rääkisid kividele tema lugu. Rääkisid laotusele ja tuul laulis justkui nukrusenootidel seda ihust koorunud laulu. Kuid need sõnad olid ometi kord teeskluseta huuli paotanud.

  20.03.2008

 

SÄH SULLE VANAISA VAIM

 

* * *



"Kelle vaimu me täna välja maname?"

"Kutsuks mu vanaisa. Ta oli sihuke kummaline mees. Väidetavalt piinas rotte ja tõstis pisikesi lapsi katusele ehkki need seal kiljusid, silmad õudusest punased."

"Aga kuidas su vanaisa suri?"

"Tal oli gangreen. Jalad võeti põlvist saati maha. Jäi suveleitsaku ajal õues oma ratastooli tukkuma. Päike pistis lagipähe. Veresoon lõhkes või midagi."

"Õudne ju! Aga kas ta kummitamas ka käis?"

"Muidugi käis! Vanaema oli lausa hirmul. Mõtle, kui sa unest ärgates märkad, et keegi sind tühjal pilgul jõllitab. Haige igatahes! Ja kuidas ta veel naeris oma õõnsa häälega...huuh! Vanaema oli rabanduse äärel ega julenud enam uinudagi. Hea ikka, et ta enam ei tule!"

"Mis koleda nuhtlusega teda siis ähvardati?"

Noh, kord vana naabriätu juhendas, et tuleb ärtuäss piida kohale kinnitada."

"Ja see aitas?"

"No jah. Aitas küll! Enam pole kummitust näinud."

"Ja sa arvad, et oleks õige teda nüüd tagant torkima hakata?"

"Teeks nalja! Põnev ju! Või kardad, et ta sind ka katusele tõstab?"

Järgnes sillerdav naerukihin ning ärevil sõbrannad asetasid sõrmed selleks ettevalmistatud taldrikule. Toas levis viiruki kaneelilõhnaline hõng. Klarika aga lausus pühalikkusest katkeva häälega:

"Suur taldrikute jumal, palun ilmuta meile vanaisa Neeme vaim, et ta täidaks surelike soovid!"

Vaid kõhe külmus valgus tüdrukute ümber ja embas neid justkui jäine pleed. Siis aga hakkas sõrmedes surisev soojus endasse imama ennustuspaberi keskel ringis oleva portselani külmust ning taldrik alustas liikumist.

"MIS TEIL VAJA ON?"
nõudsid tähed .

Pärast hetkelist vaikust pakkus Klarika:

"Oo kõikvägev vanaisa vaim. Palun näita meile surma, aga nõnda, et me ise sellest puutumata jääksime!"

Kairit ehmus:

"Mida sa ometi teed! Mõtled ka natuke või? Oled päris segi...

Enamat ta öelda ei saanudki, kuna läbi aknaklaasi lendas paras kivikamakas, tabades ennustajate kohal rippuvat klaasarmatuuri, mis seetõttu põrandale prantsatas.

Otsekui jõulisest tõukest põrkusid nad lauast eemale, haarates seejärel
hirmunuina teineteisel ümbert.

"Kuule, mida sa tegid? Rumal oled või? Me oleks tõepoolest võinud ju surma saada! Mõtle - see lamp oleks meile sealt peaaegu pähe kukkunud ju! Kas sa oled ikka kindel, et su väikevend veel magab? Sihukese kolina peale ma arvan, on ta ammugi ülesse tõusnud!"

"Magab-magab. Ma tean ju. Ta on meil sihukese unega, et lase või üle voodi kahurit. Ikka ei ärka."

"No olgu, aga mis me nüüd siis teeme? Ma pole kindel, kas ma enam üldse tahangi selle kahtlase poltergeistiga jännata!"

"No jäta nüüd - see on ju kõigest taldrik!"

"...Ja sinu totakas vanaisa kummitus selle sees. Ära unusta, eks!"

"No olgu, olgu! Katsetame siis millegi lõbusaga. Vanaisa vaimul võiks lasta näiteks naljaviluks strippi tantsida, mis sa arvad?"

Kairit turtsatas ja arvas, et kui midagi normaalsemat pähe ei tule, siis võiks seda isegi proovida. Peaasi, et enam elu kallale ei kiputaks!

Tüdrukud põlvitasid taas heledale vaibale ning surusid võdisevad näpud taldrikule.

Ruumi haaras taaskord hetkeline vaikus, milles jäised kristallid valusalt nahka sööbisid, justkui paotaks keegi nähtamatu juuresolijate huultele pikka ning õõvastavat hallasuudlust. Siis aga hakkas Klarika järsku kilehäälselt kisendama :

"Kairit - kuule vaata, su pluusi peal on miski suur ja karvane putukas. Hjuu...jube. Vaata, tal on pikad suised ja sihuke läikiv..."

Kui Klarika ettevaatlikult pilgu langetas ja tõepoolest kellegi karvast koiba enda avatud kaeluse august sisse libisemas nägi, pistis ta kisama:

"Appi! Võta ta ära. Palun, võta see jälkus ära...Hjuuu...kuule, sul endal on ka samasugune elukas krae peal. Võta see ära!!!"

Kairit aga pistis veel kõvemini pasundama:

"Ma ju jälestan sihukesi elajaid. Tõesti...kus ta nüüd on? Jälk! Ta kõnnib mul krae vahel. Tunnen, kuidas ta karvased jalad mu nahal sibavad!"

Tüdrukud kepslesid nagu indlevad põdravasikad mööda elutoapõrandat, nööpides samas pluuse lahti. Viimaks väänlesid mõlemad neiud alasti keset tuba, trampides sealjuures põrandal vedelevaid riideid jalge alla.

"Ja see oli mul tutikas pluus ju! Nüüd on ta miskise sitikaplögaga koos! Jäle!"

"Mis sa töinad, ma rebisin oma Taanist ostetud kallid bokserid ribadeks. Kuradi elajas ronis mul värvli vahelt sisse!"

"Eh...me peame vist selle jama ära lõpetama. Lamp puruks ja riided ka ribadeks. Vastik vanaisa! Mingu ta õige kukele, ausalt!"

"Tead, sa ära siin kisa. Vaat viskab jälle mõne totra vembu nagu see strippimine näiteks. Meie olime ju need, kes talle hetkel koomilist vaatemängu pakkusid. Vaat nüüd tulebki su voodiveerele jõllitama! Kui Sinu Madis seda näinud oleks...sihukest kirglikku, emotsionaalset kankaani pole ükski beib talle kindlasti pakkunud!"pilkas Klarika veelgi.

Väljas aga koitis juba ning kusagil pistis kikas valjuhäälselt kisama.

"Kus kohapeal teil need kuked veel siin pesitsevad? Ma küll ei tea, et siin kusagil mõni kanala oleks?"

Tüdrukud kuulatasid ning siis laususid kui ühest suust:

" Vanaisa vaim!"

"Muidugi kukk lõugab, kui miski hõljuv udukogu pimedas otsa kosserdab!" arvas Klarika.

Järsku läks aga elutoa uks lahti ning lävelt piilusid umbes meetripikkuse ehmunud põngerja üldsegi mitte unised silmad. Pihus hoidis tegelane vilet ning löristas sellega nagu linnuvabriku ülemlind.

Sõbrannad vaatasid hämmeldunult teineteise üllatunud nägusid :

"Säh sulle vanaisa vaimu! Su venna tegi siin meile veidi kolli lihtsalt." ütles Kairit.

Pätakas ajas peokesed taskusse ja kaebas haleda häälega:

"Ma ei taha tuttu. Tahan hoopis palli mängida. Kivi tegi akna katki. Lamp ka pooleks. Miks te siis mind üldse ei vaata?"

"Tahad sa öelda, et...sina lõhkusid akna ja tegid lambi puruks?"

Poiss uuristas varbaga vaipkattesse auku:

"Tahtsin lihtsalt mängida ja nalja teha. Teie siin karjusite. Ei saanud magada!"

"Kuule, nüüd ma räägin küll emmele, et sa üldse ei maga vaid pahandusi teed!" ävardas Klarika.

"No siis ütlen mina ka, et te siin nõidu välja kutsute ja taldrikuid tahmatate!Tegelikult tahan ma teada, et ega te mu putukakarpi pole näinud. Korjasin selle eile põrnikaid täis.Nii ilusasti läikisid. .."

  01.05.2008

 

MURTUD

 

Pimedus libistas oma luidrad sõrmed üle külma metall-lingi ning tüdrukuke haaras hirmununa, südame põksudes isal käest.

Väljas valitses vaid tühjus.

Pikk looklev asfaldilint helendas kuupaistesäras ja kõikjal valitses vaikus.

Hirm lohistas oma kohevat hända mööda tüdruku selga ning väike pihk isa käes oli külm ja higine.

"Isa, mul on hirm!"

"Ma tean, kullake.Ka mina tunnen end ema surmapäeval veidralt, kuid ei - see pole hirm, vaid jõuetus, tahe sind kaitsta, nagu varem - aasta tagasi"


* * *

Ema surmapäevast oli möödas täpselt aasta. Tüdruk nägi ikka veel igal öösel sillalt alla sõitnud auto rususid ning selle ümber askeldavaid inimesi. Ema oli sõitnud üksi ja tütar oli oodanud teda muusikakooli uksel endale järele.

Aeg venis ja ema telefon oli sukeldunud leviauku. See tundus kummaline, sest ta oli alati varem kohale jõudnud.

Veider tunne ei kadunud ja isa - tema oli parajasti lahe taga tööasju ajamas.
Kaks nädalat seal, nädalake pere juures - jah, nii see paraku oli.


Tüdruk hakkas aeglaselt astuma. Tee koduni oli pikk, liiga pikk väikeste jalgade jaoks, kuid helistada polnud ka kellelegi...või siiski. Ta valis tuttava numbri ning rääkis nuuksudes oma murest.


Kui onunaine viimaks kohale jõudis, oli tema pilk äraolev ning kummaline.Ta embas last ja ütles pisaraid neelava häälega:" Kullake...vaene väike. Tule, ma viin sind siit ära!"

Tol päeval ööbis laps sugulaste juures ning vaatas päranisilmil seina, millel tiksuv pendliga kell valjult aega igavikuks lõi. Samm-sammhaaval ronis osuti üle numbrite ning lillekirjul tapeedil närbusid siniseks maalitud õied...

Isa jõudis koju alles vastu hommikut. Tema riideilt õhkus pimeduse süngeid ehmeid, kui ta tütrekese väikest palge silitas...ja tema silmist voolas pärleina uskumatus.

Mees nuttis lapse silme all lohutamatult ja tütrekesel oli hirm. Hirm, et ka isaga midagi kummalist sünnib. Iial varem polnud ta teda sellisena näinud.

Nõrgana.

Oli see nõrkus?

Sel hommikul oli laps see, kes oma ennastunustavalt nutva isa käekõrval koju talutas...
Valu oli liiga suur ja surm ülekohtuselt ebaloomulik. Veel ei olnud eilsed sündmused ajulindile jäädvustunud. Väike mõistus tõrjus tõelust. Tõrjus kuhugi eemale... tulevikku...lootes, et päriselt ei avane see iialgi.

* * *

Leinalintide valged paelad liikusid vaikses tuules ning lillevanikuile langes selle talve esimest lund.
Jõulud olid paljudes peredes taaskord alanud.

Eemal - tänavail sagisid närvilised inimesed ja kaubanduskeskustes süüdati küünlaid.

Mis kasu on jõuludest? Mida head toob endaga uskumine millessegi, kui see lootus sinult viimaks võetakse?

Kalmistul sulatasid leegid end võbeldes vahasse ja kõhn viiuldaja saagis keeltesse mõranevaid noote.



* * *

Ükski pimedus ei saa olla kunagi täiesti pime. Kas ukselinki lõgistades kannab ta sõrmede vahel vähimatki lootust? Haarates sul käest...kas juhatab ta sind viimaks tunnelisse, kus tühjuse nähtamatute seinte vahelt kumab taasnägemislootus. Lootus kohtuda kõigi lahkunutega kusagil palju paremas maailmas, kus kiirus rahulikkusega rüütatult laseb asjadel omasoodu kulgeda? Kus meile määratud aeg on igavene ja pildil naeratava tüdruku näost puudub teesklematu kurbus?

Tühjus ei saa olla lihtsalt tühjus. Alati on temas alles selles viibinute jäljed. Minemise ja tulemiselugu... lootus.

Ka surm ei pruugi olla igavene.

Tüdruk pigistas isa kätt ja avas ukse.
Nüüd oli ta valmis laskma pimedusse astuval isal hirmuga võidelda... ja esmakordselt aasta jooksul vabastas isa väljudes tütrekese käe kartmata, et see jääb tema viimaseks pihusoojuseks.

Ta naasis öhe.

Üksi...

Väljas sadas jälle ning lootuse tilluke jäljerada oli see, mida mööda isa sammud üha kaugenesid...

...ja tütreke lehvitas talle pikalt järele.

 12.03.2008

 

NEILE, KES ARMASTAVAD EHK ÜKS VÄIKE LEMBELUGU UNESKÕNDIJAST

 

* * *







Laiad palmilehed põimisid lehtedest päikesevarje ning tüved higistasid kuumavas leitsakus. Päike oli justkui sulakiviks rõngasmeres, milles leekivad vattpilved õhku ahmides edasi-tagasi kiirustasid. Maale kukkusid vaid üksikud, õnnistatud tähed. Need, keda TEMA oli välja valinud.

Tulijutt sabaks sõudis murukamara poole nõiatar Triinu. Luuaks linnuteepuiestikust kahmatud nokkpuutogerik.

Sellest ajast tunti teda inimeste maailmas rohesilmse, kummalist kiirgust valdava tütarlapsena, kes NÄEB.

Triinu maandus kollaseid tolmukaebemeid vallali puistates murule. Siin oldi tema tulekuks valmis. Ritsikalaulune riitusesuvi oli alanud.

Võluvägi Triinu rinnal rippuvas paunakeses oli otsakorral. Ta oli lähetatud siia seda täiendama. Kandes tingimisi karistust väe hooletu pillamise eest, tuli Triinul mõttetiivul kanduda unenägudesse, millest moodustada uus nägemus. Hommikuti aga sinendasid tema pilgus ennenägematud värvid ning hääl... ta suutis sellega hüpnotiseerida isegi külma kivimüüri.

Kuu oli end taas säärasesse faasi kasvatanud, et jälle tuli Triinul süüdata küünlad ning rännata vaimusulis üle pimeda linna. Küünlad aknal valgustasid tema naasemist. Tulles tundis nõiatar nahal leekide hõõgumist kui tema silmad olid alles andunud unenägudele.
Uinujad naeratasid läbi öö kui tüdruk nende lauge paitas.

Täna külastas ta ühte pisikest tirtsu, kelle ema oli hiljuti lahkunud. Tütarlaps nuuksus unes, kuid Triinu sisendusjõu läbi sai ema ingliks, kes kandis seljal pitsornamentidega kaunistatud õhulisi taevavõlve. Jah...ta polnud loodud lendama, kuid oli saanud ingliks, kes valgusse juhatab.

Võlvid avanesid alati, kui uus hing oma teekonna lõpetas, kuid sulgusid kui keegi ööd turjal tuues lähenes. Võlvivalvuri amet polnud lihtne, kuid see meeldis emale ja meeldis väikesele uneskäijale. Tüdrukuke naeratas ja hommikul ärkas ta esmakordselt lohutatuna. Ta NÄGI.

Ka õnnelikke nägemusi kohtas nõiatar magajate laugude all. Siis surus ta uinuja palgeile pärisilmapitseri, et uned ka reaalsusesse kanduksid.

Triinu valdas nähtamatust. Ta tungis sellest läbi ning seal, teiselpool, peegeldusid siinilma varjud tema hingepeeglil ning ta teadis siis, mida tuleb teha. Nii ammutas ta jõudu ning keegi ei suutnud avada tema rinnal rippuvat pauna, mida ta nii kiivana hoidis. See hõõgus ta põues ning juhtis tema tajusid, kuni ta kohtus noormehega.

Too vangistas tema pilgu. Sinised varjujõed ning piiskõites langevad kosed veeresid lainetena üle tütarlapse meelte ning saabus hetk mõistmaks - aeg on põgeneda. Polnud lubatud kinkida armastust kellelegi, kelle tuiksoonis tuksleb inimveri.

Noormees sai tütarlapselt vastutasuks vaid hämara pilgu ning ta ei mõistnud. Ei mõistnud, et armastab NÄGIJAT.

TÜdruku uned muutusid painavaiks ning üha kukkudes marrastas ta oma klaaspeene hinge. Ta teadis, et midagi temas ähvardab murduda.

Siiani oli nõiatar suutnud aidata vaid unesviibijaid. Reaalsus oli talle võõras ning siin oli ta jõuetu. Vaid tema pilk - see vaatas kolmanda silmana läbi nähtamatuse.

Triinu silmad täitusid kustunud tähtedega. Paun rinnal oli täis saanud, kuid hinges valitses segadus...

Ta uinutas noormehe oma kaemusesse ning sulges tema unistavad laud. Sulges igavikuks, sest vaid nõnda suutis ta armsama õnnelikuks muuta. Ärailmas.

Triinu lahkus. Lahkus teadmata ajaks, et õppida väljaspool maailma aduma tundeid, mida vaid temal oli lubatud tunda. Ja ta nuttis esimest korda elus, sest senini oli ta kurbust lüües tundnud end vajalikuna. Armastuse ees oli ta jõuetu.

Maailmas tapab armastus siiani sama palju hingesid, kui seda teeb vihkamine.
Armastus, mis jõuetuna suudab sulatada vaid jäämägede tippe.

Triinu aga oli võlur ning surematu hingena mõistis ta, et lihalik tunne lööb oma jõhkraid haavu halastamatult, valides üha uusi ohvreid. Tema aga oli õppinud igavesti kogema.

  16.05.2008

 

OME JA LINNUD

 

Ta oli elatanud.


Silmad auku vajunud ning hallid juuksed tugevaisse palmikuisse põimitud. Seljas lumekarva siidsärp - nõnda mäletasid teda ümberkaudsed.
Ta kandis oma vaarema nime - Ome.


* 1 *


Päev vajus uttu.

Talv oli taaskord lumevaene olnud. “Kevade aplad huuled rüüpasid ahneid sõõme eretavast hommikust.

"Märts!" hõiskas igatsevalt kalender ning läbi jääkirmese akna tabas Ome tükikese pihu all sulanud klaasi. Päike alustas teekonda.

Kinnisilmi astus ta lävele nagu kõik need viimased aastad. Ome oli pime.

Tol hommikul sadas lund.

"Täna tulevad linnud, " teadis naine, väristades valgeid, kaetunud silmi.

Ome juhtkoerana teeninud Sulliwan tõmbas kareda keelega üle perenaise sääremarja teades, et Ome võtab ta ühes endaga jõe äärde, kuhu kaugelt naasnud linnuparved janu kustutama laskuvad.

Jõgi võttis neid vastu rahuliku ning tüünena. Tihe udulaam kattis silmapiiril talvest ärkavat metsa. Sulliwan nuhutas õhku.

Ome kükitas kivile, sõrmedel veekristallide läbilõikav külmus. Allikas tema võssakasvanud hurtsiku taga oli alles jääs, kuid jõgi tervitas tulijaid puhastava selgusega.

Ja siis nad tulid, puudutades tohutute tiibadega vett. Meenusid ema poolt lapsena ette loetud muinasjutud.

Ema armastas muinasjutte, kuid linnud viisid ta kaasa.

Sellest päevast kadus valgus Ome silmist, ehkki taTeadis - et emal oli nüüd hea.

Lindude tulekupäev oli alati sama. Vahel mõtles Ome, et nad on kellegi Vägeva käega vallale päästetud. Nad ei lasknud end iial puutuda, kuid Omet tundsid nad kaugelt.

Kümmeldes jääkülmas vees suutsid nad oma sealolekuga taastada Ome mälestusist pildi, mis tundus ehe, justkui oleksid silmad taaskord näinud.


*2*

Sulliwan kraapis rahutult juuri ning niutsatas.

Ome aga istus kivile ning vallandas vöö. Püksid libisesid jalast ning naine laskus vette. Ta ei peljanud läbilõikavat külmust. Ei hoolinud, et keegi nülgis otsekui terava skalpelliga sinakaid pahkluid. Torkiv tunne rullus lainetena üles, justkui oleks kogu ihu kaetud jääga.

Naine sukeldus. Valu oli kadunud ja ta tundis end kui uuestisündinu. Puhas ja noor.

Sulliwan kõhkles kaldal, kuid usaldus perenaise suhtes kaalus kogu kartuse ning ta järgnes pimedale.

"Rahu!" sundis Ome koera ning sulges silmad. Ta tundis õlal sirutiibade paitust justkui lapsena, kui ema teda äratas. Ninna tõusis hõrku jasmiinilõhna. Oli see päriselt?

Ema oli piserdanud jasmiinilõhnaga end pärast hommikust kümblust.

Puude õlalt ei kadunud ka siis, kui Ome kaldale astus.

Ta avas klaasanuma ning piserdus paiskas õhku magusat lillehõngu. Sulliwan tõusis käppadele ning haugatas. Ta tundis ilmselt sedasama, mida perenaine. Puudutust.
See ei kadunud kusagile.

Ome laskus uuesti kivile ning riietus kiiresti. Ta oli kümmelnud laukas. Just nii tundus talle. Laukas, kus elasid mälestused.

*3*

Sulliwan oli leidnud õige juure. Sellest jahvatatud pulbriga võidis Pime oma silmi.

Ta teadis, et nägijaks ei saa ta enam iial. Mitte siinilmas. Kuid ta võis nüüd usaldada enda tajuvõimet.

Tunnetas tolmuterade tantsivad ebemed enda ümber ning madala petroollambi hingamist...

Kodutee kulges kui vatis. Ome läitis koldesse tule.

Jahvatatud juured lõhnasid nagu vaigune toht. Esimesed ettevaatlikud lonksud panid sisikonna mõnusalt hubisema. Sulliwan toetas pea perenaise jalgadele. Kaminas praksusid halud. Naise nahk hõõgus leepaistel. Ta tahtnuks käe tulle torgata - järgneda sellele igavesele praksumisele.

Põleda.

Kuid kuulis siis häält, mis tungis sisimate soppideni. See tegi veidike haiget, kuid soojus lämmatas valu.

Viimane lonks! Õhk näis justkui läbi naha neelduvat haarates endasse naise kontuurid. Huultele vajutati midagi niisket ja sooja.
Sulliwan niutsatas korraks. Perenaine silitas koera rahustavalt ning tungis seejärel häälega vaikusesse.

Kuid vastust ei tulnud.

Vaikis ka Sulliwan, kuid Omes polnud kübetki hirmu.
Koera kehas tuksles iga rakk ning äkitselt sööstis ta meeleheitlikult ukseni, et pääseda.

Välja!

Ukse vaikne kriiksatus ning tuul lõõrides - ehkki väljas oli vaikne, andsid aimu maailmasti, millesse nägijail oli keelatud kaeda. Koldeleegid huumasid oreoolina otsekui tema ümber.

Arglik puudutus. Tiivasule õhkkerge riivang kaelal ning õlgadel panid üdini võpatama. Naine teadis nüüd päris kindlalt, et ta ei viibi üksi selles toas.

Joomena sõõrmeisse nirisev jasmiinilõhn rahustas pisut. Naine tundis ebakindlust ning hirmu, läbisegi ihaga. Keegi sosistas jälle, kuid nüüd oli see hääl malbe ja rahulik.

Ihu lõõmas praksuva haluna.

Kuumad lained rullusid üle pluusi rindade kohal üha uusi impulsse kandes. Üha valusama, igatseva pakitsusena. Sama tulv võlvis niudekaari. Riided langesid läbisegi põrandale ning alastuses allutas ta end kirele. Ome anus südame pekseldes kõdistust südame all, kõrvus ning sööstleva paisuna vallutas keeris õnneleidnut. Esmakordselt puudutati teda nõnda - kui naist.

Ning siis kuulis ta koera meeleheitlikku haukumist väljas.


***


Kõik tundus unenäona ka hiljem. Ka hommikul, kui Armastatu oma sängis ärkas. Ihu surises mõnusalt. Oli tundlik ja hell. Päikesekiired ronisid seinumööda ning jätkasid oma kiirtemängu lebaskleja paljal nahal. Viimane hetk naudingut ning Ome pigistas silmad kinni. Viimseks rambuvaks hetkeks enne tõusmist.

Ta oli sündinud.
Ta oli sündinud uueks ning teadis juba siis, et kannab eneses last. Tema vanuses oli see ime.

Sulliwan kraapis ukse taga. Vingus. Niutsatas. Õnnistatu avas ukse ning astus uue päeva embusse.

Kes oli too mees?
Kuulus ta surelike hulka?
Nõnda kordas ta oma küsimust ikka ja taas, kuid ainus võimalus seda teada saada, oli järgneda.

Järgneda lindudele!

Naine laskus põlvikile, ning püüdis kontakteeruda. Huuled liikusid reaalsust eiravas meditatsioonis. Palavikus jampsivana anus ta vastust, Sulliwan istumas jalgejäris, pea käppadesse peidetud ning piilumas aeg-ajalt ärevalt soiguja poole.

Nii kordus see nädalaid igal hommikul ning õhtul.Ome palus, kuid jumalad olid kurdid tema palvetele.

Ome sisemine kell aga keris oma õlitatud hammasrattaid aegamisi, kuid kindlas tempos.

Turgutanud end juureleemega (mis taandas iiveldustunnet ning rõhutust alakehas), valmistus naine ette võtma väikest jalutuskäiku rabasse. Suvi oli kirevalt alanud.

Kanarbik, osjad, lopsakad sõnajalad ning männivõsud palistasid tee äärde kaevatud kraave, kuhu oli sadanud vihmavesi. Sääskedele olid vihmamärjad olud igati soodsalt mõjunud. Kui kiusajad pinisesid nad kõhutäit adudes rändurite pea kohal verdihaldava ning võika kambana.

Eesootava purde ees tõi Sulliwan kuuldavale rea hoiatavaid haugatusi ning tippis siis selg ees perenaise eel hoolega tolle samme piieldes. Okste praksatused ehmatasid lendu pistrikke ning paar sokku kadusid mökitades võserikku.

Ning siis tõi Suur Juhus Omele oodatud vastuse.


*4*


Sulliwani nuuskimine tõi risust nähtavale oksalt varisenud pesa. Vooderdatud häll peitis endas nelja veel koorumata muna. Silitades nende krobelist koort tundis Ome ühtäkki, kuidas keegi teda jälgib. Keegi, kelle pilku oli naine juba kaua oodanud. Liialt kaua.

Naine põlvitas pehmele samblale, asetas peod pesale ning püüdis leida ühendust. Kas olid Rajaleidjad teda leidnud või oli saatus ise Ome nendeni juhatanud, kuid pelgalt juhuseks nimetanud poleks seda isegi sündinud pime.

Üks neljast munast võnkus küljelt küljele. Naine oli istunud seal juba määramatult kaua ning küllap äratas pihkude soojus selles eksistentsi.

Samal ajal ulgus kusagil hunt ning Sulliwan vastas ürgsele kutsele. Illusioonid haarasid naise ning üle tema valgus vastupandamatu soov näha kooruvat elu.

Ja siis tajus Ome teravat valgust enda ümber ning kuulis vaikset, arglikku prõksatust. Linnupoeg oli sündinud.

***

Kasvav kahin ning metsa hiirvaiksed hingetõmbed peitsid endasse tulija saladusi.

Maapind näis pulbitsevat ning pilved kukkusid räbalaiks kärisedes niiskele mullale. Sõnajalad vajusid päikesesirmina naise kohale.
Midagi oli sündimas. Ning siis kõneles keegi madalal, rahulikul toonil temaga:

"Langeta pea ja kuula! Jumalad on sind kutsunud, et sulle midagi olulist öelda."

Ome võpatas ja vaim temas varises kokku. Hardas pühaduses haaras ta sooja linnukeha kaitsvatele kätele ning kompas seda tundes samas teravat kipitust silmades. Pisarad voolasid põskedele ning Ome heitis pilgu pesale ja nägi!

Mingil seletamatul kombel NÄGI ta punast laigukest udusulisel, sünniniiskel kuuel. Nägemus pani teda kohkuma. Naine hõõrus valutavaid silmi ning püüdis viirastust mõttejõul enesest eemale peletada.

Pilk hägustus, kuid selgelteristatav punane kontuur söövitus meeltesse. Ta püüdis ilmselget verepiiska ettevaatlikult käisega uhta, kuid see ei õnnestunud. Siis pimenes maailm taas.

Hääl jätkas:

"Naine - ära ehmu.

Sama valutu, sama lihtne ja loomulik - selline saab olema su tulevik, millesse mitte kõigil surelikel pole määratud pilku heita. Ime on too laps, kes sinus kasvab.

Ome tundis, kuidas äkitsene õud teda haaras. Ei - ta polnud tänamatu. Ta oli sügavalt liigutatud annist, mis tema kanda usaldati, kuid ta aimas, et see pole kaugeltki kõik.

Hääl jätkas:

"Aga tea, kallis, et sinu aeg siin jääb lühikeseks. Seetõttu avati su silmad : märk, mida sa linnu sulgedel märkasid, tähistab surija verd! Sina lahkud, kuid poeg, kes sinust sünnib, jääb ellu. Ära muretse ta pärast, tema eest kantakse hoolt."

Meeleheitlikud kriiskavad kaebed kriipisid ümbritsevasse veriseid haavu. Ome nuttis - ja loodus ühines temaga. Sulliwani ulgumine kostus kui unenäost.

"Pime... Sa oled pime...!" sosistas vaibuv hääl."Küll jumalad hoolitsevad kõige eest."

Kuid Ome ainus lootus oli, et ka jumalad eksivad.

Viie kuu möödudes sai Ome poja oma kätele. Ta tundis õrna tukslemist piimast pungunud rinnal. Kuid jumalad ei eksinud.

Nad olid talle järele tulnud.

  03.10.2008